kaudu lähenes ta kord-korralt, kuni jõudis Vassili saare Kolmanda liinini.) Mõni teine kord oleks see mõjunud sügava lugupidamisena, kuid täna tundus Arkadi Ivanovitš eriti kärsituna ja tahtis ilma pikema jututa oma mõrsjaga kokku saada, olgugi et talle alguses kohe teatati, et mõrsja on juba magama läinud. Mõistagi, et mõrsja ilmus, Arkadi Ivanovitš teatas talle otseteed, et ta ühe väga tähtsa asja pärast peab Peterburist ajutiselt lahkuma ja sellepärast toonud ta temale viisteist tuhat rubla hõbedat, mitmesugustes paberites, ning palus seda temalt kingitusena vastu võtta, kuna ta juba ammugi talle selle tühise summakese enne pulmi tahtnud annetada. Muidugi ei avaldunud selles seletuses mingit erilist loogilist seost praeguse kingituse ja viibimatu ärasõidu ning tungiva tarviduse vahel kõike seda vihmaga ja südaööl teha, kuid ometi läks kõik väga ladusasti. Isegi kõige tarvilikumad ohked, küsimused ja imestused muutusid äkki kuidagi haruldaselt tagasihoidlikeks ja parajaiks; avaldatud tänu oli aga selle eest kõige palavam ja seda kinnitas isegi mõrsja mõistlik ema oma pisaratega. Arkadi Ivanovitš tõusis üles, hakkas naerma, suudles oma mõrsjat, patsutas teda põsele, kinnitas, et ta varsti tagasi tuleb, ja kuna ta tema silmis vähemalt lapselikku uudishimu märkas ja ühes sellega ka mingisugust väga tõsist, tumma küsimust, mõtles ta pisut ja suudles teda teist korda ning tundis siinsamas tõsist meelepaha, et kingitus läheb viibimata hoiule selle kõige mõistlikuma ema luku taha. Ta läks välja, jättes kõik väga ärevasse meeleollu. Kuid härdameelne ema lahendas kohe poolsosinal ja väledal keelel mõned tähtsamad arusaamatused, nimelt, et Arkadi Ivanovitš on suur inimene; kel on tähtsad asjad ja sidemed, rikas mees – jumal teab, mis tal seal peas on, tuli teisel mõttesse ja sõitis, sõitis ja andis raha ning seega pole siin midagi imestada. Muidugi on imelik, et ta on üleni märg, kuid inglased näiteks on veel ekstsentrilisemad, pealegi ükski neist kõrgema seltskonna inimestest ei vaata selle peale, mis neist räägitakse, ega pea kommetest nii väga kinni, Võimalik, et ta isegi meelega nõnda käib, et näidata, et ta mitte kedagi ei karda. Aga mis peaasi, sellest kõigest mitte sõnagi lausuda, ei kellelegi, sest jumal teab, mis sellest veel võib välja tulla, ning raha ruttu luku taha, ja muidugi oli kõige parem, et Fedosja kogu see aeg köögis istus, aga mis peaasi, mitte mingil, mingil, mingil tingimusel ei pea sellest tea-
477
