raha mingi hinna eest ärge näidake, ning sellest, et ma teile andsin, ärge rääkige mitte kellelegi. Noh, ja nüüd nägemiseni. (Ta tõusis toolilt.) Tervitage Rodion Romanõtšit. Ah jaa: raha hoidke esialgu kas või härra Razumihhini käes. Te ju tunnete härra Razumihhinit? Muidugi tunnete. Päris tubli poiss. Viige tema kätte homme või… kui aeg tuleb. Seni aga peitke hästi.»
Ka Sonja tõusis toolilt ja vaatas hirmunult talle otsa. Ta tahtis väga midagi öelda, midagi küsida, kuid esimesel silmapilgul ei julgenud ta ega teadnudki, kuidas algust teha.
«Kuidas siis teie… kuidas siis teie praegu, niisuguse ilmaga lähete?»
«Noh, Ameerikasse sõita ja vihma karta, hehee! Jumalaga, kullake, Sofja Semjonovna! Soovin teile pikka iga, teid on teistel tarvis. Ah jaa… öelge härra Razumihhinile, et ma käskisin teda tervitada. Just nõnda öelgegi: Arkadi Ivanovitš Svidrigailov tervitab teid. Aga tingimata!»
Ta läks, jättes Sonja üksinda oma imestuse, hirmu ja mingisuguse ebaselge ja raske kahtlusega.
Pärast selgus, et samal õhtul kella kaheteistkümne paiku tegi Svidrigailov veel ühe väga ekstsentrilise ja ootamatu külaskäigu. Vihm polnud ikka veel üle jäänud. Üleni märjana läks ta paarkümmend minutit enne kella kahtteistkümmend oma mõrsja vanemate väikesse korterisse, Vassili saarele, Kolmandale liinile, Väikesele prospektile. Ta kloppis uksele ja saavutas, et teda sisse lasti. Ta tekitas esiteks suure segaduse; kuid Arkadi Ivanovitš võis tarbe korral olla sedavõrd võluvate kommetega, et mõrsja mõistlikkude vanemate esialgne (ehk küll siiski väga teravmeelne) arvamus, nagu oleks Arkadi Ivanovitš enda kuskil niivõrd täis tõmmanud, et enam ei tea, mis teeb, iseendast kohe kõrvale jäi. Mõistlik ja härdasüdameline mõrsja ema kärutas nõdra isa tugitoolil viibimata Arkadi Ivanovitši juurde välja ja tegi kohe harjunud kombel algust mingisuguste kaudsete ja kaugete küsimustega. (See naine ei esitanud kunagi otseseid küsimusi, vaid alustas ikka naeratuste ja käehõõrumisega, kuna ta alles pärast seda – kui oli vaja midagi tingimata ja päris kindlasti teada saada, näiteks: millal soovib Arkadi Ivanovitš pulmi pidada – hakkas uudishimulikkude ja peaaegu ahnete küsimustega Pariisi ja sealse õukonna elu üle järele pärima ja võib-olla alles selle
476
