tegema. Noh, seda daami nägite täna? Ma tean, mis ta teile rääkis, asjatu on seda korrata. (Sonja tahtis käega liigutuse teha ja punastas.) Neil inimestel on teatud joon. Mis aga puutub teie õekestesse ja vennakesse, siis on nende eest tõepoolest hoolitsetud ja neile määratud raha andsin ma igaühe tarvis eraldi allkirja vastu nõutavasse paika, kindlatesse kätesse. Siiski, teie võtke need allkirjad enda kätte hoiule, niisama, igaks juhuks. Sähke, võtke! Noh, sellega on nüüd lõpp. Siin on kolm viieprotsendist paberit, kokku kolm tuhat. Võtke need endale, päriselt endale, ja las see kõik, mida te seal ka poleks kuulnud, jääb ainult meie kahe vahele, et keegi sellest teada ei saaks. Seda raha läheb teil tarvis, sest et, Sofja Semjonovna, nõnda elada nagu senini on halb ja pealegi pole teil selleks enam mingit tarvidust.»
«Te olete mulle niipalju head teinud ja vaeslastele ning kadunule,» tõttas Sonja rääkima, «et kui ma teid siiamaani nii vähe olen tänanud, siis… ärge pidage…»
«Ee, aitab, aitab…»
«Selle raha eest aga, Arkadi Ivanovitš, olen teile väga tänulik, kuid seda pole mul nüüd enam vaja. Iseennast suudan ma alati toita, ärge pidage seda tänamatuseks: kui te aga selline heategija olete, siis see raha…»
«Teile, teile, Sofja Semjonovna, ja ma palun, ilma pikema jututa, sest pealegi pole mul aega. Teile läheb aga seda tarvis. Rodion Romanõtšil on kaks teed: kas kuul pähe või Siberisse. (Sonja vaatas metsikult talle otsa ja lõi värisema.) Rahustuge, ma tean kõik tema enda käest ja ma pole lobiseja; ei ütle kellelegi. Seda õpetasite talle tookord hästi, et ta ise läheks ja ütleks. See oleks talle palju kasulikum. Noh, kui valib Siberi, ja läheb sinna, kas teie järgnete temale? On nii või? Noh, on see aga nõnda, siis, tähendab, lähebki raha vaja. Temale just läheb raha tarvis, mõistate? Teile anda tähendab sedasama, mis temale anda. Pealegi lubasite Amalia Ivanovnale võla ära maksta, ma ju kuulsin. Milleks te, Sofja Semjonovna, nõnda, ilma mõtlemata, igasugused lepingud ja kohustused enda peale võtate? Mitte teie, vaid Katerina Ivanovna jäi ju sellele sakslasele võlgu, niisiis oleks pidanud sülgama selle sakslase peale. Nõnda te maailmas ei ela. Noh, kui teilt keegi millalgi peaks küsima – noh, homme või tunahomme – minust või mis minusse puutub (teilt aga küsitakse tingimata), siis sellest, et ma praegu teie juures olin, ärge rääkige ja
475
