Selles aias oli üks kolmeaastane kuusevibalik ja kolm põõsast. Peale selle oli siia «vaksal» ehitatud, tegelikult oli see aga joogikoht, kuid seal võis ka teed saada; ja pealegi seisid seal ka mõned rohelised lauad ja toolid. Rahva lõbustamiseks oli siin vilets laulukoor ja mingisugune purjus Müncheni sakslane, midagi klounitaolist, kes oli punase ninaga ja millegipärast väga murelik. Kirjutajad läksid mingisuguste teiste kirjutajatega riidu, mis kippus muutuma kaklemiseks. Svidrigailovi valisid nad endile vahekohtunikuks. Ta mõistis juba umbes veerand tundi kohut, kuid nad karjusid nii kõvasti, et polnud vähematki aru saada. Paistis kõige tõenäolisemana, et keegi neist oli midagi varastanud ja oli jõudnud selle juba ettejuhtunud juudile edasi müüa, kuna ta aga müügist saadud raha oma kaaslastega ei tahtnud jaotada. Viimaks selgus, et müüdud asi oli teelusikas, mis oli vaksali oma. Vaksalis hakati seda taga otsima ja kogu asi omandas halva pöörde. Svidrigailov maksis lusika välja, tõusis üles ja lahkus aiast. Kell oli umbes kümme. Ise polnud ta kogu see aeg tilkagi viina joonud, vaksalis tellis ta endale ainult teed ja sedagi rohkem moepärast. Õhtu oli aga lämmatav ja sünge. Kella kümneks lähenesid igast küljest kohutavad pilved; kärgatas kõu ja vihma valas kosena. Vesi ei langenud tibadena, vaid voolas ojadena. Iga silmapilk sähvas välk ja igal valguskumal võis kuni viieni lugeda. Koju jõudes polnud Svidrigailovil hamba allgi kuiva kohta; ta pani ukse lukku, avas puldi, võttis kõik oma raha välja ja käristas kaks, kolm paberit puruks. Kui ta raha oli taskusse pistnud, mõtles ta rõivaid vahetada, kuid aknasse vaadanud ja müristamist ning vihmasabinat kuuldes lõi ta käega, võttis kübara ja läks, ilma et oleks korterit lukustanud. Ta läks otseteed Sonja juurde. See oli kodus.
Neiu polnud üksi, vaid tema ümber oli neli Kapernaumovite väikest last. Sofja Semjonovna andis neile teed. Vaikides ja aupaklikult võttis ta Svidrigailovi vastu, vaatas imestunult tema märgi rõivaid, kuid ei lausunud sõnagi. Lapsed aga pagesid kohe kõik kirjeldamatu hirmuga minema.
Svidrigailov istus laua äärde ja palus Sonjat enda kõrvale istuda. Neiu valmistus pelglikult kuulama.
«Ma võib-olla sõidan, Sofja Semjonovna, Ameerikasse,» ütles Svidrigailov, «ja et meie teineteist vististi viimast korda näeme, siis tulin ma teatud korraldusi
474
