Möödus veel silmapilk.
«Siin on võti! (Ta võttis selle vasemalt poolt palitu taskust ja pani ümber pöördumata ja Dunjale vaatamata oma selja taha lauale.) Võtke; minge ruttu…»
Dunja läks laualt võtit võtma.
«Rutem! Rutem!» kordas Svidrigailov, ikka veel ümber pöördumata ja paigalt liikumata. Kuid selles sõnas «rutem» kõlas nähtavasti mingisugune hirmus varjund.
Dunja mõistis seda, kahmas võtme, tormas ukse juurde, keeras selle ruttu lukust lahti ja pistis kiiruga toast välja. Minuti pärast oli ta juba meeletuna tänaval ja jooksis endale aru andmata -i silla poole.
Svidrigailov seisis veel mõned minutid akna juures; viimaks pöördus ta pikkamisi ümber, vaatas ringi ja katsus peopesaga tasakesi oma otsaesist. Imelik naeratus kiskus ta näo viltu. See oli hale, kurb ja nõrk naeratus, meeleheitlik naeratus. Veri, mis oli juba kuivama hakanud, määris tal peopesa; vihaselt vaatas ta verd; siis kastis ta käteräti märjaks ja pesi meelekoha puhtaks. Äkki torkas talle silma revolver, mille Dunja oli ära visanud ja mis oli ukse juurde lennanud. Ta võttis relva üles ja vaatas seda. See oli väike, kolmelaenguline vana süsteemi taskurevolver, milles oli veel kaks laengut ja üks tong. Ühe korra võis veel lasta. Svidrigailov mõtles hetke, pistis revolvri taskusse, võttis kübara ja lahkus toast.
VI
Kogu selle õhtu kuni kella kümneni veetis ta mitmesugustes trahterites ja urgastes, käies ühest kohast teise. Kusagilt ilmus ka Katja, kes laulis jällegi teenrilaulu. Seekord laulis ta teist laulu, laulis sellest, kuidas keegi «lontrus ja türann»
hakkas Katjat suudlema.
Svidrigailov jootis Katjat, jootis ka leierkastimängijat, lauljaid, teenreid ja kaht mingisugust kirjutajat. Nende kirjutajatega hakkas ta tõepoolest ainult sellepärast jändama, et nad mõlemad olid kõverate ninadega: ühel oli nina viltu paremale, teisel vasemale poole. See üllatas Svidrigailovit. Nad vedasid ta viimaks kuhugi lõbustusaeda, kus ta maksis sissemineku ja ka kõige muu eest.
473
