«Noh, mis siis, läks mööda! Laske veel, ma ootan,» rääkis Svidrigailov tasa, ikka veel naeratades, aga kuidagi süngelt. «Muidu jõuan teid enne kinni võtta, kui kuke saate üles tõmmata!»
Dunja võpatas, tõmbas ruttu kuke vinna ja tõstis jällegi revolvri.
«Jätke mind!» sõnas ta meeleheitlikult. «Vannun teile, ma lasen jällegi… Ma… tapan…»
«Noh, mis siis… kolme sammu pealt peaks tingimata tapma… Noh, aga kui ei tapa… siis…» Svidrigailovi silmad välkusid ja ta astus veel kaks sammu.
Dunja vajutas päästikule. Revolver ei läinud lahti!
«Ei ole korralikult laadinud. Pole viga! Teil on veel üks laeng. Pange valmis, ma ootan.»
Svidrigailov seisis neiu ees kahe sammu kaugusel, ootas ja vahtis teda metsiku kindlusega, pilk raske ja leegitsev. Dunja mõistis, et ennem see mees sureb, kui et ta temal minna laseb. «Ja… ja muidugi, nüüd juba tapan ta, kahe sammu pealt.»
Äkki viskas ta revolvri käest.
«Viskasid ära!» lausus Svidrigailov imestunult ja tõmbas sügavalt hinge tagasi. Midagi langes tal nagu äkki südamelt ja võib-olla mitte ainult surmahirmu raskus; pealegi, vaevalt tundiski ta seda sel silmapilgul. See oli pääsemine mingisugusest teisest tundest, mis oli veel kurvastavam ja süngem ja mida ta isegi poleks võinud täies ulatuses sõnadega väljendada.
Ta astus Dunja juurde ja võttis tasakesi tal käega piha ümbert kinni. Neiu ei pannud vastu, kuid tervest kehast värisedes vaatas mehele paluvalt otsa. Svidrigailov oleks nagu tahtnud midagi öelda, kuid ainult tema huuled tõmbusid viltu, ilma et ta sõnagi oleks suutnud lausuda.
«Lase mind minna!» ütles Dunja paluvalt.
Svidrigailov võpatas: see sina polnud öeldud enam nõnda nagu enne.
«Siis sa ei armasta?» küsis mees tasa.
Dunja raputas eitavalt pead.
«Ja… ei või… Ei kunagi?» sosistas Svidrigailov meeleheitel.
«Ei kunagi!» sosistas Dunja.
Möödus silmapilk hirmsat, tumma võitlust Svidrigailovi hinges. Sõnulseletamatul pilgul vaatas ta neiut. Äkki tõmbas ta oma käe tagasi, pöördus kõrvale, läks ruttu akna alla ja jäi sinna seisma.
472
