silma all sellest rääkida ja hästi järele mõelda. Istuge ometi!»
«Kuidas võite teie teda päästa? Kas on võimalik teda päästa?»
Dunja istus, Svidrigailov istus tema kõrvale.
«See kõik oleneb teist, teist, ainuüksi teist,» alustas ta välkuvail silmil, peaaegu sosinal, segaselt ja ärevuse tõttu kõiki sõnu isegi mitte välja öeldes.
Dunja põrkas hirmunult temast eemale. Ka Svidrigailov värises üleni.
«Teie… üksainus teie sõna, ja ta on päästetud! Mina… mina päästan ta. Mul on raha ja sõbrad. Ma saadan ta kohe minema, ise võtan aga passid, kaks passi. Üks tema oma, teine minu. Mul on sõbrad; mul on asjatundjad inimesed… Tahate? Ma võtan ka teile passi… ka teie emale… milleks on teil see Razumihhin? Ka mina armastan teid… Ma armastan teid piiritult. Lubage oma kleidiäärt suudelda. Lubage! Lubage? Ma ei või selle kahinat kuulda. Öelge mulle: tee seda, ja ma teen! Ma teen kõik! Ma teen võimatut. Mida teie usute, seda hakkan ka mina uskuma. Ma teen kõik, kõik! Ärge vaadake, ärge vaadake mulle nõnda otsa! Kas teate, et te nõnda mu tapate…»
Ta hakkas isegi jampsima. Temaga sündis äkki midagi, nagu oleks teda pähe löödud. Dunja kargas üles ja tormas ukse poole.
«Tehke lahti! Tehke lahti!» hüüdis ta ukse juures, nagu kutsuks ta kedagi, ja raputas kätega ust. «Tehke lahti! Kas tõesti ei ole kedagi?»
Svidrigailov tõusis püsti; ta tuli meelemõistusele. Tema värisevaile huulile ilmus pikkamisi tige ja pilkav naeratus.
«Seal pole kedagi kodus,» rääkis ta tasa ja viivitades, «perenaine läks ära ja nõnda karjuda on asjatu vaev: erutate ainult iseend ilmaaegu.»
«Kus on võti? Ava silmapilk uks, silmapilk, sa alatu inimene!»
«Kaotasin võtme ära ega leia teda.»
«Ah! Siis on see vägivald!» karjus Dunja, kahvatas kui surnu ja jooksis nurka, kuhu ta endale ruttu ette tõmbas laua, mis talle kätte puutus. Ta ei karjunud; kuid ta vahtis oma piinajat tungival pilgul ning pani teraselt iga tema liigutust tähele. Ka Svidrigailov ei liikunud paigast ja seisis tema vastas teises toanurgas. Ta oli
469
