«See ei või olla!» lausus Dunja surnukahvatuil huulil; ta hingeldas. «Ei või olla! Pole mingit, pole vähimatki põhjust, mingisugust ajendit… See on vale, vale!»
«Ta röövis puhtaks, see on kogu põhjus. Ta võttis raha ja asjad. Tõsi, tema oma tõenduse järgi pole ta ei raha ega asju tarvitanud, vaid viis nad kuhugi kivi alla, kus nad praegugi veel seisavad. Kuid see on sellepärast, et ta ei julgenud tarvitada.»
«Kas on see tõenäoline, et ta oleks võinud varastada, röövida? Et ta oleks võinud sellest mõeldagi?» hüüdis Dunja ja kargas toolilt. «Teie ju tunnete teda, nägite teda? Kas tema siis võib olla varas?»
Ta oleks nagu Svidrigailovit härdalt palunud; ta unustas kogu oma hirmu.
«Siin on, Avdotja Romanovna, tuhanded ja miljonid kombinatsioonid ja liigid. Varas varastab, kuid selle eest teab ta, et ta on lurjus; aga ma kuulsin ühest suursugusest mehest, kes oli postitõlla puhtaks röövinud; kes teda nüüd teab, võimalik, et ta arvas enda korralikku tegu tegevat! Mõistagi, ka mina ise poleks uskunud, nagu teiegi, kui ma oleksin kõrvalt kuulnud. Ma uskusin omi kõrvu. Sofja Semjonovnale seletas ta kõik põhjusedki; kuid see ei uskunud alguses oma kõrvugi, ent silmi, oma silmi uskus ta lõpuks. Tema kõneles ju Sofja Semjonovnale isiklikult.»
«Missugused on siis need… põhjused?»
«See on pikk jutt, Avdotja Romanovna. Siin on, kuidas teile öelda, omamoodi teooria, seesama, mille põhjal näiteks mina leian, et üksik kuritegu on lubatav, kui peaeesmärk on hea. Üksik kuritegu ja sada heategu! Muidugi on ka noormehel, kel on teatavad voorused ja määratu suur enesearmastus, solvav teada, et kui oleks näiteks kolmgi tuhat rubla, siis kujuneks kogu karjäär, kogu tema tulevane elu teisiti, samal ajal puudub see kolm tuhat. Lisage sellele juurde ärritus, mis saadud näljast, väikesest korterist, riideräbalaist, oma sotsiaalse seisundi, aga ka oma ema ja õe seisukorra viletsuse selgest tunnetamisest. Kõige enam aga auahnus, uhkus ja auahnus, siiski, jumal seda teab, võimalik, et ka heade kalduvuste juures… Ma ju ei süüdista teda; olge head, seda ärge arvake; pealegi pole see minu asi. Siin oli ka mingisugune omapärane teooriake – kenake teooria –, mille järgi inimesed jagunevad, mõistate, materjaliks ja haruldasteks inimesteks, see tähendab, niisugusteks ini-
466
