Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/465

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ei küsinud… uhkuse tõttu. Pealegi oli veel teine, palju, palju suurem vaev ta südames, kui iseenda pärast. Ta piinles väljakannatamatult.

«Siin on teie kiri,» lausus Dunja ja pani kirja lauale. «On see võimalik, mis te kirjutate? Te viitate kuriteole, mille oleks nagu minu vend korda saatnud. Te viitate liiga selgesti ega tohi nüüd tühise ettekäändega vabandada. Võtke teatavaks, et ma juba enne teid sellest rumalast muinasjutust kuulsin ja sellest sõnagi ei usu. See on alatu ja naeruväärne kahtlustus. Mina tean kogu seda lugu ja tean, kuidas ja miks see välja mõeldi. Teil ei või mingisuguseid tõendusi olla. Teie lubasite tõestada: rääkige siis! Kuid teadke juba ette, et ma teid ei usu! Ei usu!…»

Dunja rääkis seda ruttu, tõtates, ja silmapilguks lõi puna tal näkku.

«Kui te ei usuks, kas oleksite siis teie riskinud üksi minu juurde tulla? Milleks te siis tulite? Ainult uudishimu pärast?»

«Ärge piinake mind, rääkige, rääkige ometi!»

«Muidugi olete vahva tüdruk, mis seal nüüd rääkida. Jumala eest, ma arvasin, et te palute härra Razumihhinit end siia saata. Aga teda ei olnud ei teiega ega teie läheduseski; ma pidasin silmad lahti: see on vapralt talitatud, tähendab, tahtsite Rodion Romanõtši peale armu heita. Siiski, teis on kõik jumalik… Mis aga teie vennasse puutub, siis – mis pean ma teile ütlema? Teie nägite teda ise praegu. Missugune ta välja näeb?»

«Ega te ometi ainult sellega põhjenda?»

«Ei, mitte sellega, vaid tema omade sõnadega. Kaks õhtut järjestikku käis ta siin Sofja Semjonovna juures. Ma näitasin teile, kus nad istusid. Teie vend avaldas temale oma täieliku patutunnistuse. Tema on mõrtsukas. Tema tappis liigkasuvõtja vanaeide, ametniku lese, kelle juures isegi mina olin asju pantinud; tappis ka tema õe, kaupleja, nimega Lizaveta, kes õe tapmise ajal kogemata sisse astus. Tappis mõlemad kirvega, mille ta ise kaasa oli võtnud. Ta tappis nad selleks, et puhtaks röövida, ja rööviski; võttis raha ja mitmesuguseid asju… Ta ise kõneles seda sõna-sõnalt Sofja Semjonovnale, kes ainuüksi seda saladust teab, kuid kes ei võtnud kuritööst osa ei sõna ega teoga, vaid kes kohkus seda kuuldes niisama nagu teie praegu. Olge rahulik, tema teie venda välja ei anna.»


465