Kuid ma tean, et ta võib üsna pea tulla. On ta välja läinud, siis ainult ühe daami poole, vaestelaste pärast. Neil suri ema… Ka mina olen sellesse segatud ja korraldasin midagi. Kui Sofja Semjonovna kümne minuti pärast koju ei tule, siis saadan ta enda teie juurde, veel täna, kui soovite; noh, siin ongi minu number. Need siin on minu toad, kaks tuba. Ukse taga elab minu perenaine, proua Rösslich. Nüüd vaadake siia, ma näitan teile oma tähtsamaid dokumente: minu magamistoast viib, näete, see uks kahte täiesti tühja tuppa, mida välja üüritakse. Siin nad on… seda peate pisut tähelepanelikumalt vaatama…»
Svidrigailovi kasutada oli kaks kaunis ruumikat möbleeritud tuba. Dunja vaatas umbusklikult ringi, kuid ei tubade sisustuses ega nende paigutuses võinud ta midagi iseäralikku märgata, ehk talle küll midagi oleks võinud silma puutuda, nimelt – et Svidrigailovi korter asus kuidagi kahe täiesti tühja korteri vahel. Sissekäik tema korterisse polnud otseteed koridorist, vaid läbi kahe perenaise toa, mis olid peaaegu tühjad. Oma magamistoast avas aga Svidrigailov lukustatud ukse ja näitas Dunjale kaht tühja, väljaüüritavat tuba. Dunja pidi lävel seisma jääma, ilma et oleks mõistnud, milleks teda kutsutakse vaatama, kuid Svidrigailov tõttas seletama:
«Näete, vaadake siia, teise suurde tuppa. Pange seda ust tähele, ta on lukus. Ukse juures on tool, kõigest üks tool kahe toa peale. Selle tõin ma oma toast, et mõnusam oleks kuulata. Selle ukse taga on Sofja Semjonovna laud; seal istus ta ja kõneles Rodion Romanõtšiga. Mina aga kuulasin siin toolil istudes kaks õhtut järjestikku, mõlemal korral umbes kaks tundi, – muidugi võisin ma midagi teada saada või mis te arvate?»
«Teie kuulasite?»
«Jah, kuulasin; nüüd lähme minu korterisse; siin pole ju kuhugi istudagi.»
Ta tõi Avdotja Romanovna oma esimesse tuppa tagasi, mis täitis saali aset, ja palus teda toolile istuda. Ise istus teisele poole laua otsa, vähemalt süld maad temast eemale, kuid vististi pidi tema silmis sama tuli leegitsema, mis millalgi oli Dunjat nii väga hirmutanud. Neiu võpatas ja vaatas veel kord umbusklikult ringi. See liigutus tuli tahtmatult; nähtavasti ei mõelnud ta oma umbusku avaldada. Kuid lõppeks üllatas teda Svidrigailovi korteri eraldatud asend. Ta oleks tahtnud vähemalt küsida, kas korteri perenainegi kodus on, kuid ta
464