«vend meid enam ei näe. Mina teiega enam edasi ei lähe. Öelge mulle siinsamas kõik; seda kõike võib tänaval öelda.»
«Esiteks, seda ei või kuidagi tänaval öelda; teiseks, teie peate ka Sofja Semjonovna seletusi kuulma; kolmandaks, ma näitan teile mõningaid dokumente… Nojah, lõpuks, kui teie loobute sissetulemisest, siis loobun mina igasugustest seletustest ning lähen kohe ära. Selle juures palun mitte unustada, et teie armsa venna väga huvitav saladus seisab täiesti minu võimuses.»
Dunja seisatas nõutult ja vaatas läbitungival pilgul Svidrigailovile otsa.
«Mida te kardate?» tähendas Svidrigailov rahulikult. «Linn pole küla. Ja külaski tegite teie minule rohkem kahju kui mina teile, siin aga…»
«On Sofja Semjonovnale ette teatatud?»
«Ei, ma ei lausunud talle sõnagi ega ole ka päris kindel, kas ta kodus on. Siiski, vististi on ta kodus. Täna mattis ta oma sugulast: pole selline päev, kus võõrsile minnakse. Esialgu ei taha ma sellest kellelegi rääkida ja kahetsen juba osalt, et teilegi teatasin. Siin sarnaneb väiksemgi ettevaatamatus pealekaebamisega. Ma elan siin, vaat selles majas, praegu just jõuame kohale. See seal on meie maja kojamees; kojamees tunneb mind väga hästi; näe, teretab teine; ta näeb, et ma lähen daamiga, ja muidugi on ta juba teie nägu tähele pannud, seda on aga teile tarvis, kui mind kardate ja kahtlustate. Andke andeks, et ma nii jõhkralt räägin. Ise elan allüürnikuna kellegi juures. Sofja Semjonovna elab teisel pool seina, ka allüürnikuna. Terve korrus on elanikke täis. Mida te kardate, nagu laps? Või olen ma tõesti nii hirmus?»
Svidrigailovi nägu tõmbus heatahtlikus naeratuses viltu; kuid mis oli temal veel naeratusega tegemist. Tema süda peksles ja hing kippus rinnus kinni jääma. Meelega rääkis ta valjemini, et oma kasvavat ärevust varjata; kuid Dunja ei märganud seda erilist ärevust; liiga sügavalt ärritas teda märkus, nagu kardaks ta kui laps ja nagu ajaks Svidrigailov talle hirmu peale.
«Kuigi ma tean, et teie olete… autu inimene, aga ometi ei karda ma teid sugugi. Minge ees,» ütles ta pealtnäha rahulikult, kuid tema nägu oli väga kahvatu.
Svidrigailov seisatas Sonja korteri juures.
«Lubage küsida, kas on kodus… Ei ole. Halb õnn!
463
