gul põhjendamatud. Sõna lausumata pöördus ta kõrvale ja läks Heinaturu poole tagasi. Kui ta kordki oleks tagasi vaadanud, siis oleks ta näinud, et Svidrigailov sadatki sammu ei sõitnud, vaid voorimehe kinni pidas, selle välja maksis ja kõnniteele astus. Kuid Raskolnikov ei võinud enam midagi näha, sest ta läks juba nurga taha. Sügav vastikustunne kihutas teda Svidrigailovist kaugemale. «Ja ma võisin silmapilgukski sellelt toorelt kurjategijalt, sellelt liiderlikult ja himuralt lontruselt midagi oodata!» hüüdis ta tahtmatult. Tõsi, Raskolnikov avaldas oma arvamust liiga kärsitult ja kergemeelselt. Kogu Svidrigailovi seisukorras oli midagi, mis andis talle kui mitte just saladuslikkuse, siis vähemalt algupärasuse ilme. Mis aga puutus Dunjasse, siis arvas Raskolnikov ometi, et Svidrigailov teda rahule ei jäta. Kuid liiga raskeks läks juba kõigest sellest mõelda ja arutada!
Nagu harilikult ikka langes ta üksi jäädes juba kahekümne sammu peal sügavasse mõttesse. Sillale jõudnud, jäi ta käsipuude juurde seisma ja vahtis vette. Samal ajal seisis Avdotja Romanovna tema läheduses.
Raskolnikov kohtas teda sillale astudes, kuid läks temast mööda, ilma et oleks teda tähele pannud. Nõnda polnud Dunja teda veel kunagi tänaval kohanud ja oli seetõttu hirmust jahmunud. Ta jäi seisma ega teadnud, kas teda hüüda või ei. Äkki nägi ta Svidrigailovit, kes tuli ruttu Heinaturu poolt.
Kuid see näis lähenevat salapäraselt ja ettevaatlikult. Ta ei astunud sillale, vaid jäi kõrvale kõnniteele seisma, püüdes kõigest väest nõnda teha, et Raskolnikov teda tähele ei paneks. Dunjat nägi ta juba ammugi ja andis talle märku. Neiule näis, nagu tahaks ta oma märguandmisega teda takistada venda hüüdmast ning tema rahu rikkumast, kuna ta sealjuures neiut enda poole kutsus.
Nõnda Dunja tegigi. Tasakesi läks ta vennast mööda ja lähenes Svidrigailovile.
«Lähme ruttu,» sosistas Svidrigailov temale. «Ma ei soovi, et Rodion Romanõtš meie kohtumisest teaks. Hoiatan teid, sest ma istusin temaga siinsamas lähedal trahteris, kus ta mu üles otsis, ja vaevalt sain temast praegu lahti. Millegipärast teab tema minu kirjast, mis ma teile saatsin, ja aimab midagi. Muidugi ei rääkinud teie sellest temale? Kui aga mitte teie, kes siis?»
«Nüüd oleme juba nurga varjus,» rääkis Dunja vahele,
462
