Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/460

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nikovi ei hirmutanud, tegi ta äkki kõige lõbusama ja sõbralikuma näo.

«Eks näe! Just meelega ei teinud ma teie asjast juttu, olgugi et mind mõistagi uudishimu piinab. Fantastiline asi. Mõtlesin järgmiseks korraks jätta, kuid te võite tõepoolest surnugi vihale õrritada… Noh, lähme, kuid ütlen juba ette: ainult silmapilguks astun ma koju sisse, et raha võtta; pärast panen korteri lukku, võtan voorimehe ja kihutan terveks õhtuks saartele. Noh, kuhu te siis tahate mulle järele tulla?»

«Esialgu tulen ühes teiega, mitte aga teie juurde, vaid Sofja Semjonovna korterisse, vabandust paluma, et ma matusele ei läinud.»

«Nagu soovite, aga Sofja Semjonovnat pole kodus. Ta viis kõik lapsed ühe daami juurde, ühe suursuguse vanaeide juurde, kes on minu ammuaegne tuttav ning mingisuguse vaestelaste asutuse hooldaja. Mina võlusin selle daami ära, kuna ma Katerina Ivanovna kolme lapsukese eest raha ära maksin ja peale selle veel asutuse heaks ohverdasin; lõpuks jutustasin talle ka Sofja Semjonovna loo, isegi kõigega tükkis, ilma et midagi oleksin varjanud. Efekt oli kirjeldamatu. Sellepärast saigi ta kutse veel täna otseteed -i võõrastemajja ilmuda, kus see daam, kes suvituskohast linna on sõitnud, ajutiselt asub.»

«Ükskõik; ma astun siiski sinna sisse.»

«Nagu tahate, kuid mina pole ju teile sõber; mis minul sellest on! Olemegi varsti kodus. Öelge ometi, teie kahtlustate mind sellepärast, et olin niivõrd delikaatne ega tülitanud teid tänini küsimustega… mõistate? Olen selles veendunud. See paistis teile haruldasena; vean kihla, et see on nõnda! Noh, mine ole siis veel delikaatne!»

«Ja kuulata uste taga!»

«Ah teie räägite sellest!» naeris Svidrigailov. «Jah, ma oleksin imestunud, kui te pärast seda kõike oleksite selle ilma märkuseta lasknud mööda minna. Hahaa! Ehk ma küll pisut sellest mõistsingi, mis te tol korral… seal… tembutasite ja Sofja Semjonovnale ise kõnelesite, kuid siiski, mis see siis on? Ma olen võib-olla juba täiesti ajast ja arust läinud inimene ega suuda enam millestki aru saada. Seletage, jumala pärast, kullake! Valgustage mind uuemate õpetustega.»

«Mitte midagi ei võinud te kuulda, valetate ainult!»

«Ma ei räägi ju sellest (ehk ma küll midagi kuulsingi), ei, ma räägin sellest, et teie aina ohkate ja


460