Kahetsen südamest, et teiega nii vähe olen rääkinud, kuid ega te minu eest ei pääse… Oodake ainult…»
Svidrigailov läks trahterist välja, Raskolnikov tema kannul. Kuid Svidrigailov polnud siiski mitte väga purjus; vein lõi talle ainult korraks pähe; ta kainenes iga silmapilguga. Ta oli millegipärast väga mures, millegi väga tähtsa pärast, ja kortsutas kulmu. Ta ootas midagi ja see erutas teda nähtavasti ja rikkus ta rahu. Äkki ta muutus Raskolnikovi vastu ikka häbematumaks ja pilkavamaks. Too pani seda tähele ja sai ka ärevaks. Svidrigailov muutus talle väga kahtlaseks; ta otsustas ta järel käia.
Nad jõudsid alla kõnniteele.
«Teie lähete paremale, mina aga vasakule või ümberpöördult, minugipärast, ainult adieu, mon plaisir,[1] rõõmsa jällenägemiseni!»
Ja ta läks paremat kätt Heinaturu poole.
V
Raskolnikov läks talle järele.
«Mis see siis on?» karjus Svidrigailov ümber pöördudes. «Ma ju ütlesin vist…»
«See tähendab – ma ei jää teist praegu maha!»
«Mi-is?»
Mõlemad seisatasid ja vaatasid nagu mõõtva pilguga teineteisele otsa.
«Kõigist teie pooljoobnud kõnelusist,» ütles Raskolnikov teravalt, «järeldasin kindlasti, et oma alatutest kavatsustest minu õe vastu pole te loobunud, vaid olete nendega rohkem ametis kui kunagi enne. Mul on teada, et täna hommikul sai mu õde mingisuguse kirja. Teil oli kogu aeg raske paigal istuda… Võimalik, et te endale teel kuskil mõne naise olete leidnud, kuid sel pole tähtsust. Ma tahan isiklikult veenduda…»
Vaevalt võis Raskolnikov isegi öelda, mis ta nimelt tahtis ja milles ta mõtles veenduda.
«Või nii! Aga kas tahate, ma hüüan politsei?»
«Hüüa!»
Jällegi seisid nad silmapilgu teineteise ees. Viimaks muutus Svidrigailovi nägu. Nähes, et ähvardus Raskol-
- ↑ Jumalaga, mu rõõm (pr. k.).
459
