karjutakse: «Paras, nõnda peabki! Milleks lapsi siia tuua!» Noh, mis puutub see minusse, sülgan sellele, kas lõbutsevad loogiliselt või ebaloogiliselt. Ma tundsin silmapilk, kus on minu koht. Istusin ema juurde ja hakkasin rääkima, et ka mina olen sissesõitnu, et kui hirmus harimatud on kõik, et nad ei mõista tõsist väärtust hinnata ega nõutavat lugupidamist tunda; andsin mõista, et mul on palju raha; tegin ettepaneku neid oma tõllas koju viia; viisin koju, sain tuttavaks (elavad kellegi juures üürnikuna toapugerikus, alles hiljuti sisse sõitnud). Minule ütlesid teised, et niihästi ema kui tütar peavad minu tutvust auasjaks; sain teada, et nad on puupaljad, on siia tulnud, et kuskil ametikohas midagi nõutada; pakkusin oma abi, raha; sain teada, et nad on juhuslikult sinna tantsuõhtule sattunud, arvates, et seal õpetatakse tõepoolest tantsima; pakkusin oma abi noore neiu kasvatamiseks, prantsuse keele õppimises, tantsimises. Võeti vaimustusega vastu, pidasid endale auks ja olen nendega tänini tuttav… Tahate, sõidame sinna, ainult mitte praegu.»
«Jätke, jätke oma alatud, nurjatud anekdoodid, teie paheline, alatu ja himur inimene!»
«Schiller, meie Schiller, Schiller! Où va-t-elle la vertu se nicher?[1] Aga teate, ma räägin meelega niisuguseid asju, et teie karjatusi kuulda. Nauding!»
«Kas ma pole iseendalegi praegusel silmapilgul naeruväärt?» pomises Raskolnikov tigedalt.
Svidrigailov naeris täiest kõrist; viimaks hüüdis ta Filipi, maksis arve ja hakkas üles tõusma:
«Noh, olen mina alles purjus, assez causé[2],» ütles ta. «Nauding!»
«Kes siis veel peaks naudingut tundma kui mitte teie!» hüüdis Raskolnikov ja tõusis ka. «Või pehkinud liiderlikul ei peaks nauding olema niisugustest juhtumitest rääkida, liiatigi kui tal on mõttes mingisugune samataoline peletislik ettevõte ja kui ta räägib niisugustes tingimustes ning minusugusele inimesele… Kõrvetab!»
«Noh, kui lugu nõnda on,» vastas Svidrigailov teatud imestusega, kuna ta ise Raskolnikovi silmitses, «kui on nõnda, siis olete ka ise paras küünik. Vähemalt on teis ilmatu suur materjal. Taibata suudate palju, palju, noh… aga te suudate palju ka teha. Siiski, aitab juba.
458
