Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/455

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Sellest rääkisite mulle juba varemini.»

«Rääkisin? Olen unustanud. Kuid siis ei võinud ma kindlasti rääkida, sest ma polnud veel oma mõrsjat näinud: ma ainult kavatsesin. Noh, nüüd on mul aga ka mõrsja ning kõik on korras ja kui mul poleks neid tungivaid toimetusi, siis võtaksin praegu kohe ja viiksin teid sinna, – sest ma tahaksin teilt nõu küsida. Eh, pagan! Ainult kümme minutit on veel aega. Näete, vaadake kella; siiski, ma räägin teile, sest minu naisevõtmine on huvitav asi, omal viisil muidugi, – aga kuhu siis teie? Jällegi minema?»

«Ei, nüüd ma enam ei lähe.»

«Tõesti ei lähe? Eks vaatame! Ma viin teid sinna, tõepoolest näitan teile oma mõrsjat, kuid mitte praegu, sest praegu te tahate ära minna. Teie paremale, mina vasakule. Te tunnete seda Rösslichi? Sedasama Rösslichi, kelle juures ma praegu elan – mis? Kuulete? Ei, mis te õige mõtlete, just seesama, kellest räägitakse, et talvel, tütarlaps, vees – noh, kas kuulete? Kas kuulete? Noh, tema see oligi, kes mulle selle korraldas; nõnda on sul, ütleb ta, igav, lõbutse mõni aeg. Ma olengi ju sünge, igav inimene. Teie arvate, et lõbus? Ei, sünge: kahju ei tee, aga istun nurgas; mõnikord ei räägi kolm päeva. Ütlen teile, et see Rösslich on kelm, sest mis on temal peas: mul hakkab igav, jätan naise maha ja sõidan ära, naine jääb aga temale, tema hakkabki teda kohe kasutama; meie ringkonnas muidugi ja kõrgemal. Ta rääkis mulle, et ta teab üht halvatud eruametnikku, kes istub tugitoolil ega liiguta juba kolmandat aastat enam jalgu. Tema naine on arukas daam. Poeg teenib kuskil kubermangus, ei aita vanemaid. Tütar läks mehele ega käi vaatamas, aga kaelas on kaks väikest vennapoega kasvatada (omi on ju vähe!), ning gümnaasiumist võtsid enne kursuse lõpetamist oma viimase tütrekese, kuu aja pärast saab kuueteistkümneseks, tähendab, kuu aja pärast võiks teise mehele panna. Minule nimelt. Sõitsime sinna; kui naljakas see neil on; esitlen end; mõisnik, lesk, tuntud perekond, nii- ja niisugused sidemed, kapital, – noh, mis siis sellest, et mina olen juba viiekümnene, see aga pole veel kuueteistkümnenegi? Kes vaatab selle peale? Noh, aga eks ole ahvatlev, mis? On ju ahvatlev, hahaa! Kui te oleksite näinud, kuidas ma papa ja mammaga juttu vestsin! Peaks maksma, et mind niisugusel silmapilgul näha. Tuleb siis tema, tütar ise, teeb niksu, noh, võite isegi


455