Eks ju? Eks ju? Eks ju nõnda? Märkan, et te kuulate kuidagi liiga tähelepanelikult… huvitav noormees…»
Svidrigailov lõi kärsitult rusikaga vastu lauda. Ta oli üleni punaseks läinud. Raskolnikov nägi selgesti, et klaas või poolteist vahuveini, mille ta tähelepanematult lonksude kaupa rüübates ära oli joonud, temasse haiglaselt mõjus, ning otsustas juhust kasutada. Svidrigailov oli talle väga kahtlane.
«Noh, nüüd olen ma päris kindel, et te ka siia sõites eesmärgina minu õde silmas pidasite,» ütles ta Svidrigailovile avameelselt, et teda veel rohkem ärritada.
«Ah, jätke see,» ütles Svidrigailov nagu meelemõistusele tulles, «ma ju rääkisin teile… ja pealegi ei või teie õde mind kannatada.»
«Selles olen minagi kindel, et ei või, kuid asi pole praegu selles.»
«Te olete kindel, et ei või? (Svidrigailov pilutas silmi ja naeratas pilkavalt.) Teil on õigus, ta ei armasta mind; kuid kunagi ärge vastutage asjade eest, mis on olnud mehe ja naise või mehe ja armukese vahel. Siin leidub ikka nurgake, mis jääb kogu maailmale alati teadmatuks ja mida tunnevad ainult nemad kahekesi. Olete kindel, et Avdotja Romanovna vaatas minu peale vastikusega?»
«Mõne teie sõna põhjal, mis lipsasid teie suust jutu ajal, märkan ma, et teil on ka praegu Dunja suhtes kõige pakilisemad kavatsused ja plaanid, muidugi mõista, alatud.»
«Kuidas? Minul lipsasid suust niisugused sõnad?» ehmus Svidrigailov äkki ülinaiivselt, kuna ta väiksematki tähelepanu ei pööranud oma kavatsusi reetvaile epiteetidele.
«Nad lipsavad ju praegugi. Noh, näiteks, mida te nii väga kardate? Miks te praegu nii äkki kohkusite?»
«Mina kardan ja kohkun? Kardan teid? Ennem peaksite teie mind kartma, cher ami.[1] Siiski, missugune lollus… Aga ma olen purjus, saan aru; peaaegu oleksin jällegi välja lobisenud. Kurat võtku seda veini! Hei, vett!»
Ta võttis pudeli ja viskas selle pikema jututa läbi akna välja. Filipp tõi vett.
«See kõik on lollus,» ütles Svidrigailov rätikut märjaks kastes ja pähe pannes, «aga ma võin teid ainukese sõnaga tagasi tõrjuda ning kõik teie kahtlused tuhaks ja põrmuks teha. Teate teie näiteks, et ma naise võtan?»
- ↑ Armas sõber (pr. k.).
454
