nud. (Siiski, ma joon väga palju veini ja lobisen.) Loodan, et te pahaks ei pane, kui ma nüüd meelde tuletan, et seesama mõju hakkas ka Avdotja Romanovna juures täide minema. Mina aga ise olin rumal ja kärsitu ning rikkusin kogu asja. Juba varemini mõnikord (ükskord aga eriti) ei meeldinud Avdotja Romanovnale minu silmade ilme, usute seda või ei? Ühe sõnaga, neis lõi ikka tugevamalt ja ettevaatamatult leegitsema mingisugune tuli, mis teda hirmutas ja mida ta lõpuks vihkama hakkas. Mõttetu oleks üksikasju jutustada, kuid me läksime lahku. Siin tegin ma jällegi lolluse. Hakkasin kõige jämedamal viisil kogu selle propaganda ja veenmiste üle irvitama; jällegi ilmus nähtavale Paraša, ja mitte ainult tema, – ühe sõnaga: algas Soodom. Oh, kui te ometi näeksite, Rodion Romanõtš, vähemalt kordki elus, oma õekese silmi, kuidas nad mõnikord oskavad välkuda! Sellest pole midagi, et ma olen praegu purjus ja olen juba terve klaasi veini ära joonud – ma räägin tõtt; kinnitan teile, seda pilku olen uneski näinud; viimaks ei suutnud ma enam tema riiete kahinat välja kannatada. Tõsi, ma arvasin, et jään langetõbiseks, ei osanud kunagi endale ette kujutada, et võin niisuguse hullustuseni minna. Ühe sõnaga: pidi tingimata leppima; kuid see polnud enam võimalik. Ja mõelge ometi, mis ma siis tegin! Missuguse sõgeduseni võib hullustus inimese viia! Ärge võtke midagi hullustuses ette, Rodion Romanõtš! Arvates, et Avdotja Romanovna on tõepoolest kerjus (oh, andke andeks, mitte seda ei tahtnud ma öelda… kuid eks see ole ükskõik, kui aga väljendub sama mõiste!), ühe sõnaga, elab oma kätetööst, – et temal on toita ema ja ka teie (ah, pagan, jällegi viirastub…), ning ma otsustasin talle kogu oma raha pakkuda (kuni kolmekümne tuhandeni võisin juba siis sulaks teha) selleks, et tema põgeneks minuga vähemalt siia, Peterburi. Mõistagi ma oleksin vandunud igavest armastust, õndsust jne. Usute või ei, aga ma olin tol korral nõnda sees, et kui ta mulle oleks öelnud: tapa või mürgita Marfa Petrovna ja võta mind endale naiseks, – siis oleks see silmapilk sündinud. Kuid kõik lõppes katastroofiga, mida juba isegi teate, ja nüüd võite isegi mõista, missugusesse hullustusse ma võisin langeda, kui kuulsin, et just Marfa Petrovna oli see, kes muretses selle kõige alatuma kohtukirjutaja Lužini ja oleks sellega peaaegu pulmad korraldanud – mis oli sisuliselt seesama, mida mina pakkusin.
453
