Algasid kohtamised, saladuslikud kõnelused, kõlblusloengud, õpetused, palumised, härdad mangumised, isegi pisarad – uskuge, isegi pisarad! Niivõrd suureks tõuseb mõnedel neiudel propageerimise kirg! Mina mõistagi veeretasin kogu süü oma saatusele, tegin näo, nagu ihkaksin ja januneksin valgust, ja lõpuks võtsin tarvitusele kõige suurema ja vääramatu abinõu naiste südamete võitmiseks, abinõu, mis ei peta kunagi kedagi ja mis mõjub kindlasti kõigisse, ilma ühegi erandita. See tuntud abinõu on – meelitus. Ei ole maailmas midagi raskemat kui otsekohesus ja mitte midagi kergemat kui meelitus. Kui otsekohesuses leidub üks sajandikki valetooni, siis tekib silmapilk dissonants, ja selle kannul käib skandaal. On aga meelituses kõik kuni viimase toonini vale, isegi siis on ta meelepärane ja teda kuulatakse lõbuga; kuigi jõhkra lõbuga, ometi lõbuga. Ja olgu meelitus kui tahes jõhker, ometi näib temas vähemalt pool tõde olevat. Ja see maksab ühiskonna kõigi arenemisjärkude ja kõigi ühiskonnakihtide kohta. Isegi Vesta naispreestrit võib meelitusega avatleda. Harilikkudest inimestest ei maksa aga rääkidagi. Ei suuda ma kunagi ilma naeruta endale meelde tuletada, kuidas ma kord ühe emanda, kes oli oma mehele, lastele ja voorustele väga truu, ära meelitasin. Kui lõbus see oli ja kui vähe nõudis tööd! Emand oli aga tõepoolest vooruslik, vähemalt omamoodi. Kogu minu taktika seisis selles, et ma olin kogu aeg tema karskusest masendatud ja langesin tema neitsilikkuse ees kummuli. Ma meelitasin teda jumalavallatult ja niipea kui sain ta kätt suruda või talle silma vaadata, tegin endale kohe etteheiteid, et seda kiskusin temalt vägivallaga, et tema pani vastu ja et kindlasti poleks ma vist mitte midagi saavutanud, kui ma poleks nii hirmus paheline; tema ei osanud oma süütuse tõttu minu kavalust läbi näha ja andus mõtlemata, ilma et isegi seda oleks teadnud, enesele aru andmata jne. Ühe sõnaga, ma saavutasin kõik, kuna aga minu emandake kõige kindlamas veendumuses püsis, et tema on süütu ja karske ning täidab kõik oma kohused, langus aga juhtus sootuks kogemata. Ja kuidas ta küll minu peale vihastus, kui ma talle lõpuks ütlesin, et minu tõsise veendumuse järgi otsis tema samuti naudingut nagu minagi. Ka vaene Marfa Petrovna hakkas suurepäraselt meelituste õnge ja kui ma ainult oleksin tahtnud, siis oleks ta juba oma eluajal kogu oma mõisa minu nimele kirjuta-
452
