Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/449

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kunagi maha ja jään tema meheks; teiseks, ilma tema loata ei sõida kuhugi; kolmandaks, kunagi ei soeta endale alalist armukest; neljandaks, selle eest lubab Marfa Petrovna minul ümmardajate peale silma heita, aga mitte muidu, kui tema salajasel kaasteadmisel; viiendaks, jumal hoidku, et ma kedagi meie seisuse naistest armastama ei hakkaks; kuuendaks, kui juhtumisi, mille eest jumal hoidku, mind peaks tabama mingisugune suur ja tõsine kirg, siis pean ma sellest Marfa Petrovnale teatama. Viimase punkti suhtes oli Marfa Petrovna siiski kogu aeg kaunis rahulik; ta oli tark naine ja seega ei võinud ta minus muud näha kui aga liiderlikku vedelejat, kel puudub võime tõsiseks armastuseks. Aga tark naine ja armukade naine on kaks iseasja ja selles ongi see häda. Siiski, et erapooletult otsustada mõnede inimeste üle, peab juba algul loobuma mõnedest sissejuurdunud arvamustest ja argipäevastest vaadetest inimeste ja asjade suhtes, mis meid harilikult ümbritsevad. Teie otsust arvestan ma rohkem kui kellegi teise oma. Võimalik, et oletegi juba Marfa Petrovna kohta väga palju naeruväärset ja meeletut kuulnud. Tõepoolest, tal olid mõned väga naeruväärsed harjumused, kuid ma ütlen teile avameelselt: ma kahetsen südamest, et põhjustasin talle niipalju hingepiina. Noh, arvatavasti on sellest küllalt oraison funèbre’iks[1], mida peab kõige õrnem mees kõige õrnemale naisele. Meie tülide puhul vaikisin mina enamasti ega ärritunud ja see džentelmenlikkus saavutas peaaegu alati eesmärgi; see mõjus temasse ja isegi meeldis talle; oli juhtumeid, kus ta minuga uhkustaski. Kuid teie õekest ei suutnud ta siiski välja kannatada. Ja mis viisil see küll juhtus, et tema söandas niisuguse iluduse endale majja võtta õpetajannaks! Ma seletan seda sellega, et Marfa Petrovna oli keevavereline ja tundlik naine ja tema ise teda armastama hakkas, – sõna otseses mõttes, tähendab, teie õesse armus. Noh, ja pealegi veel see Avdotja Romanovna! Mina mõistsin juba algusest peale, et siin on asi halb, ja mis te arvate? Otsustasin silmi tema peale mitte tõsta. Kuid Avdotja Romanovna ise astus esimese sammu – usute või ei? Ja kas ka seda usute, et Marfa Petrovna nii kaugele läks, et ta minuga pahandas, miks ma teie õest alati vaikin, pa-

  1. Hauakõne (pr. k.).

449