võetud ja meeste poolt heategudega ülekülvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendab seda teooriat peaaegu juba esimesel kohtumisel. Noh, oletame, et ta «keel komistas», kuigi ta on ratsionaalne inimene (nii et võib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmärgiks võimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja! Temale on ju see inimene läbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sööb ennem ainult musta leiba ja rüüpab vett peale, aga oma hinge ta juba ei müü, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest, härra Lužinist rääkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja… noh, muidugi pole ta ka nüüd muutunud!… Mis seal rääkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaeg mööda kubermangu lasteõpetajannana ümber kolada, aga ometi tean ma, et ennem töötab mu õde neegrina kuskil istandikus või lätlasena baltisakslase juures, kui et ta enese seoks vaimu ja kõlblat tunnet rüvetava inimesega, keda ta ei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata – seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tõttu! Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga nüüd nõus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda pärast, oma mõnususe tõttu, isegi enese surmast päästmiseks ei müüks ta end, kuid teise heaks müüb küll! Armsa ja jumaldatu eest müüb enda! Kogu see konks selles seisabki: venna või ema heaks on ta valmis ennast müüma. Ta müüb kõik! Oo, siis niisugusel juhul surume ka oma kõlbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi südametunnistuse, kõik. Hukkugu elu! Ainult et aga meie armastatud olendid õnne maitseksid! Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, läheme jesuiitide juurde kooli, ning mõneks ajaks võib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nõnda on vaja, nõnda on tõepoolest vaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kõik on selge kui päev. On selge, et siin pole küsimuse eesotsas keegi muu kui Rodion Romanovitš Raskolnikov. Noh, muidugi, nõnda võib teda õnnelikuks teha, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; võib-olla saab ta pärastpoole rikkaks, auväärseks, lugupeetuks ja võib-olla lõpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on küsimuses Rodja, kallis Rodja, oma ema esimene poeg! Noh,
44
