III
Ta tõttas Svidrigailovi juurde. Mis ta sellelt inimeselt võiks loota, seda ei teadnud ta isegi. Kuid sellel peitus mingisugune võim tema üle. Seda kord taibanud, ei suutnud ta enam rahuneda; pealegi oli ju nüüd aeg kätte jõudnud.
Teel piinas teda eriti üks küsimus: kas on Svidrigailov Porfiri juures käinud?
Niipalju kui tema võis otsustada ja mida ta isegi oleks võinud vanduda – ei, ei olnud käinud. Ta mõtles ikka ja jälle, tuletades kogu Porfiri külaskäiku meelde, arutas: ei, ei ole käinud, muidugi ei ole käinud!
Aga kui ta tänini pole Porfiri juures käinud, kas ta siis pärastpoole läheb või ei?
Esialgu näis talle, et ei lähe. Miks? Seda ei oskaks ta seletada ja kuigi oskaks, siis ei hakkaks selle kallal nii väga pead murdma. See kõik piinas teda ja ometi tundus, nagu poleks tal praegu sellega tegemist. Imelik, võib-olla keegi poleks ehk seda uskunud, ometi muretses ta praeguses olukorras oma saatuse eest kuidagi nõrgalt ja hajameelselt. Teda piinas miski muu, mis oli palju tähtsam ja harukordsem, – see puutus samuti temasse endasse, mitte kellessegi teisesse, kuid see oli midagi muud, midagi tähtsamat. Pealegi tundis ta piiritut hingelist väsimust, kuigi ta mõistus täna hommikul paremini töötas kui kõik need viimased päevad.
Ja kas maksis nüüd, pärast seda, mis oli toimunud, püüda kõiki neid viletsaid raskusi võita? Kas maksis veel intrigeerida, et Svidrigailov Porfiri juurde ei läheks? Asja uurida, järele kuulata ja aega raisata kellegi Svidrigailovi peale?!
Oo, kuidas ta oli kõigest sellest tüdinud!
Ent ometi tõttas ta Svidrigailovi juurde; kas ta ehk temalt midagi uut ootas, näpunäiteid, pääseteed? Õlekõrrestki haaratakse ju kinni! Võib-olla veab neid kokku mingisugune saatus, mõni loomusund? Võimalik, et see oli ainult väsimus, meeleheide; võimalik, et vaja polnud mitte Svidrigailovit, vaid kedagi teist, Svidrigailov sattus aga juhtumisi teele. Sonja? Ja milleks peaks ta praegu Sonja juurde minema? Jällegi temalt pisaraid paluma? Pealegi oli talle Sonja hirmus. Sonja kehastas halastamatut otsust, mis on muutumatu. Siin oli – kas Sonja või tema tee. Ta poleks suutnud teda praegusel
439
