tagasi ei tea te veel isegi, et tulete süütunnistusega. Mina olen isegi selles kindel, et te jõuate mõtteni – «kannatus enda peale võtta»; minu sõna te praegu muidugi ei usu, aga küllap jääte ise sellel peatuma. Sest et kannatus, Rodion Romanõtš, on suur asi; ärge pange selle peale rõhku, et ma olen juba paksuks läinud, sellest pole midagi, selle eest tean; ärge pange seda naeruks, kannatuses on mõte. Mikolkal on õigus. Ei, teie ei põgene, Rodion Romanõtš.»
Raskolnikov tõusis istmelt ja võttis mütsi. Ka Porfiri Petrovitš tõusis.
«Lähete jalutama? Tuleb ilus õhtu, ainult kui ehk äike tuleb. Siiski, parem oleks, kui värskendaks…»
Ka tema võttis mütsi.
«Teie, Porfiri Petrovitš, ärge võtke endale pähe,» ütles Raskolnikov karmi kindlusega, «nagu oleksin ma teile täna üles tunnistanud. Te olete veider inimene ja ma kuulasin teid ainult uudishimu tõttu. Mitte midagi pole ma teile tunnistanud… Pidage seda meeles!»
«Noh, küllap juba tean, pean meeles, – etskae, ise aga väriseb teine. Rahustuge, kullake, sündigu teie tahtmine. Jalutage pisut; kuid liiga palju ei või ometi jalutada. Igaks juhuks on mul teile veel pisitilluke palve,» lisas ta häält tasandades juurde, «nigerik palveke, kuid tähtis: kui teil, tähendab, igaks juhuks (mida mina siiski ei usu, sest teie ei saa sellega toime), kui teil juhuslikult, – noh, nii-öelda igaks juhuks, tuleks himu selle nelja-, viiekümne tunni jooksul kuidagi asja teisiti lõpetada, mingisugusel fantastilisel viisil, – kätt pisut enda vastu tõsta (mõttetu oletus, noh, aga andke ta mulle juba andeks), siis jätke lühike, kuid põhjalik sedelike järele. Nõnda – paar reakest, ainult paar reakest ja ärge unustage ka seda kivi, nõnda on ausam. Noh, nägemiseni!… Häid mõtteid, ilusaid ettevõtteid!»
Porfiri läks kuidagi kummargil välja ja nagu hoidudes Raskolnikovi poole vaatamast. Raskolnikov astus akna alla ja ootas ärritatult ja kärsitusega, et see teine jõuaks tänavale ning et saaks temast juba lahti. Seejärel lahkus ka tema ruttu toast.
438
