«Elu! Mis prohvet siis teie olete, teate te väga palju? Otsige ning leiate. Võimalik, et jumal teid just selleks ootaski. Ja nad pole ju igaveseks, tähendab, need ahelad…»
«Vähendatakse…» naeris Raskolnikov.
«Aga mis siis, kardate kodanlikku häbi või? Võimalik, et seda just kardategi, ainult ise ei tea seda, – noor olete, sellepärast! Siiski, mitte teie ei peaks kartma ega süü ülestunnistamist häbenema.»
«Eeh, sülgan selle peale!» sosistas Raskolnikov põlglikult ja tülgastusega, nagu ei tahaks ta rääkidagi. Ta tahtis jällegi tõusta, nagu mõtleks ta kuhugi minna, kuid istus jällegi nähtava meeleheitega.
«Või sülgate! Olete usalduse kaotanud ja arvate, et mina meelitan teid jõhkralt; aga paljuke olete elanudki? Paljuke te siis arugi saate? Mõtles teooria välja ja nüüd hakkas häbi, et äpardus, et ei tulnud nii algupäraselt välja! Tõsi, see tuli küll alatult välja, kuid teie pole ometi lootusetu lurjus. Mitte sugugi niisugune lurjus! Vähemalt ei narritanud end kaua, vaid pani kohe viimase välja. Sest kelleks ma teid pean? Mina pean teid niisuguseks, kel lõika või soolikad seest välja, tema aga seisab ja vaatab naeratades oma piinajaid, – ainult kui leiab usu või jumala. Noh, minge ja leidke ning siis elate. Esiteks, peaksite juba ammugi õhku vahetama. Ja siis, ka kannatus on hea asi. Kannatage siis! Mikolkal võib-olla on õigus, et ta tahab kannatust. Tean, et raske on uskuda, – kuid teie ärge targutage kavalalt; anduge elule otseteed, ilma arutamata; rahustuge – küllap viib otseteed kaldale ja paneb jalgadele seisma. Missugusele kaldale? Aga kust mina seda tean? Mina usun ainult, et teil on veel palju elada. Tean, et mu sõnad on teile kui pähetuubitud jutlus, aga võimalik, et see teil pärast meelde tuleb, läheb ehk kunagi tarvis; selleks räägingi. On seegi hea, et te ainult selle vanaeide tapsite. Aga oleksite mõne muu teooria välja mõelnud, siis võib-olla oleksite sada miljonit korda inetuma teo teinud! Võib-olla peab veel jumalat tänama; sest kust te teate: võimalik, et jumal teid selleks hoiabki. Teil olgu aga suur süda ning vähem kartust. Lõite ehk araks eelseisva suure lõpplahenduse pärast? Ei, siin karta on juba häbi! Astusite kord juba niisuguse sammu, siis võtke süda rindu. Siin on juba õiglus. Nüüd tehke seda, mida nõuab õiglus. Tean, et teie ei usu, aga, jumala eest, elu viib teid ometi kuhugi välja.
436
