Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/435

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Ei, Rodion Romanõtš, ei eksi. Mul on üks ots käes. Selle otsa leidsin ma juba siis; jumal saatis!»

«Missuguse otsa?»

«Ei ütle, missuguse, Rodion Romanõtš. Ja pealegi pole mul nüüd enam õigust pikendada; panen istuma. Otsustage nüüd ise: minul on praegu juba ükskõik, seega hoolitsen ainult teie eest. Jumala eest, parem on, Rodion Romanõtš!»

Raskolnikov naeratas kurjalt.

«See on mitte ainult naeruväärt, vaid lihtsalt häbematu. Noh, oleksingi ma süüdlane (mida ma sugugi ei ütle), noh, milleks tulla siis teie juurde oma süüd üles tunnistama, kui te isegi ütlete, et saan seal puhkusele

«Ei, Rodion Romanõtš, ärge uskuge seda sõna-sõnalt; võimalik, et mitte päris puhkusele te ei lähe! See on ju ainult teooria, pealegi veel minu, aga mis autoriteet mina teile olen? Ma võib-olla isegi varjan veel midagi teie eest. Ega ma siis ometi pea võtma ja teile kõik nii lihtsalt välja laduma, hehehee! Teine asi on: kuidas ja missugune kasu? Kas te teate, kui palju vähendatakse teil seetõttu karistust? Sest mõelge ometi, millal te ilmute, missugusel silmapilgul! Mõelge ometi selle üle järele! Kui teine juba süü enda peale on võtnud ja kõik sassi ajanud. Mina aga vannun teile jumala enda nimel, et «seal» teen ja korraldan ma nõnda, et tunnistus ilmub täiesti ootamatuna. Kogu selle psühholoogia hävitame täiesti, kõik kahtlused teie vastu pööran nulliks, nii et teie kuritegu saab mingisuguse sõgestumise ilme, sest, südame põhjast öelda – sõgedus ta oligi. Mina olen aus inimene, Rodion Romanõtš, ja oma sõna ma pean.»

Raskolnikov vaikis nukralt ja langetas pea; ta mõtles kaua ja naeratas lõpuks jällegi; kuid see naeratus oli juba vaikne ja nukker.

«Ah, pole vaja!» lausus ta, nagu ei püüaks ta Porfiri eest juba enam sugugi varjata. «Ei maksa, mul pole teie vähendamist sugugi vaja!»

«Noh, just seda ma kartsingi!» hüüdis Porfiri palavalt ja nagu tahtmata. «Just seda ma kartsingi, et teil pole meie vähendamist vaja.»

Raskolnikov vaatas nukralt ja mõjuvalt talle otsa.

«Noh, ärge põlake elu!» jätkas Porfiri. «Teda on veel palju ees. Kuidas pole vähendamist vaja, kuidas pole vaja? Te olete kärsitu inimene!»

«Mida on palju ees?»


435