teile seda öelda: mulle endalegi lõi see alles siis pähe. Vaevalt lasksin kojamehedki kutsuda. (Kojamehi panite ehk mööda minnes tähele.) Mul välgatas siis üks mõte kiiresti nagu välk; olin siis, mõistate, väga veendunud, Rodion Romanõtš. Ükskõik, mõtlen ma, olgugi et ühe lasen ajutiselt peost, kuid teisel võtan selle eest sabast kinni, – vähemalt oma… oma ei lase ma mitte peost. Teie olete loomu poolest väga kergesti ärrituv, Rodion Romanõtš; isegi liigagi, kui arvesse võtta teie iseloomu ja südame teisi põhiomadusi, mida ma, ütlen seda enda meelituseks, nagu loodan, osalt olen taibanud. Noh, muidugi, ka mina võisin isegi siis mõista, et mitte alati ei sünni nõnda, nagu peaks inimene äkki üles tõusma ja teile kogu tõe näkku pahvatama. Olgugi et see mõnikord nõnda juhtub, eriti, kui murrad inimese viimase kannatuse, aga igatahes juhtub seda harva. Sellest võisin minagi aru saada. Ei, mõtlen ma, kui ometi kriipsukesegi tabaksin! Kas või tibatillukese joonekese, ainult ühe, kuid niisuguse, et juba võimalik oleks nii-öelda kätega võtta, et oleks juba asi, mitte aga ainult psühholoogia. Sest kui inimene on süüdi, mõtlen ma, siis võib ju igatahes temalt midagi olulisemat oodata; lubatav on arvestada isegi kõige ootamatumat tagajärge. Teie iseloomu ma siis arvestasingi, Rodion Romanõtš, kõige enam just iseloomu! Väga lootsin ma siis teie peale.»
«Aga… miks te siis nüüd ikka nõnda räägite?» pomises Raskolnikov viimaks, ilma et oleks hästi endale oma sõnadest aru andnud. «Millest ta küll räägib?» mõtles ta endamisi nõutult. «Kas tõesti peab ta mind süütuks?»
«Miks ma nõnda räägin? Tulin seletust andma, nii-öelda pean oma pühaks kohuseks. Tahan teile põhjalikult kõnelda, kuidas see kõik oli, kogu selle tookordse loo, nii-öelda sõgedusloo rääkida. Te kannatasite minu pärast palju, Rodion Romanõtš. Aga ma ei ole ometi mõni nurjatu. Ka mina mõistan ju, mis tähendab seda kõike taluda, liiatigi inimesel, kes on rõhutud, kuid uhke, võimas ja kannatamatu, eriti just kannatamatu! Mina igatahes pean teid kõige ausamaks inimeseks, kel on isegi suuremeelsuse eod, kuigi ma kõigi teie arvamustega päri ei ole, mida oma kohuseks pean juba ette teatada, otseteed ja täiesti siiralt, sest kõigepealt ei taha ma mitte petta. Teid tundma õppides tundsin teie vastu kiindumust. Teie võib-olla naerate minu selletaoliste sõnade üle? Teil on selleks õigus. Tean, et ma teile juba esime-
427
