pilguks, kuid ainult silmapilguks. Imelik, nii väga ei imestunudki ta Porfiri tuleku üle ja peaaegu ei hirmunudki. Ta ainult võpatas, kuid ruttu, silmapilkselt oli ta kõigeks valmis. «Võib-olla leidub lahendus! Aga kuidas ta nii tasa tuli, nagu kass, et ma midagi ei kuulnud? Kas tõesti ta ehk kuulatas?»
«Ei oodanud külalist, Rodion Romanõtš,» hüüdis Porfiri Petrovitš naerdes. «Tahtsin juba ammugi sisse astuda, lähen mööda, mõtlen – miks mitte viiekski minutiks kaema minna. Mõtlesite ehk kuhugi minna? Ma kinni ei pea. Ainult üks pabeross, kui lubate.»
«Istuge ometi, Porfiri Petrovitš, istuge,» pani Raskolnikov niisugusel rahuldatud ja sõbralikul näol oma külalist istuma, et ta tõepoolest isegi oleks imestanud, kui oleks võinud end vaadelda. Kaabiti välja riismed, pära! Nõnda kannatab inimene mõnikord pool tundi surmahirmu röövli käes, aga kui nuga lõpuks kõrile pannakse, kaob hirm sootuks. Ta istus otse Porfiri ette ja vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Porfiri hakkas pilusilmil paberossi süütama.
«Noh, räägi ometi, räägi,» oleks nagu tahtnud Raskolnikovi südamest välja karata. «Noh, miks, miks, miks sa ei räägi?»
II
«Seal nad nüüd on, need paberossid,» hakkas Porfiri Petrovitš viimaks kõnelema, kui ta oli paberossi suitsema pannud ja hinge tagasi tõmmanud. «Kahju, puhas kahju, aga jätta ei suuda! Köhin, kõditab kurgus, ja matab hinge. Ma olen, teate, arg, läksin hiljuti B. juurde, noh, iga haiget kuulab ja vaatab teine miinimum pool tundi; hakkas naerma, kui mind nägi: koputas ja kuulas – ütleb: muuseas, tubakas pole teie jaoks; kopsud on laienenud. Noh, aga kuidas ma selle maha peaksin jätma? Millega ma teda asendan? Ei joo, selles on häda, hehehee, häda, et ei joo! Kõik on ju suhteline, Rodion Romanõtš, kõik on suhteline!»
«Mis see ometi on, hakkab jällegi oma vana kroonukupatisega peale!» mõtles Raskolnikov tülgastusega. Talle meenus äkki kogu nende viimane kohtumisstseen ja tookordne tardumus lõi lainena rinda.
«Ma juba käisin kord teie pool – tunaeile õhtul; te
425
