oma südames nõus, et nõnda üksipäini ei suuda ta selle asjaga elada! Aga Svidrigailov? Svidrigailov on mõistatus… Svidrigailov erutab teda, see on tõsi, kuid nagu mitte sellest küljest. Ka Svidrigailoviga seisab võib-olla võitlus ees. Svidrigailov ise on ehk juba terve pääsetee; kuid Porfiriga on teine asi.
Nõnda siis, Porfiri ise seletas seda Razumihhinile, seletas psühholoogiliselt! Jällegi on ta oma neetud psühholoogiaga peale hakanud! Porfiri? Et Porfiri silmapilgukski peaks Mikolkat süüdlaseks, pealegi veel pärast seda, mis nende vahel oli enne Mikolkat tol korral silm silma vastu seistes sündinud ja mille kohta pole peale ühe ainustki õiget seletust? (Juba mitu korda välgatas neil päevil Raskolnikovi peas tükati kogu tema tookordne stseen Porfiriga; tervikuna ei oleks suutnud ta seda kuidagi meelde tuletada.) Tol korral rääkisid nad isekeskis niisuguseid sõnu ja tegid niisuguseid liigutusi ning žeste, vahetasid niisuguseid pilke, rääkisid niisugusel häälel, jõudsid niisuguse piirini, et pärast seda ei suutnud mingisugune Mikolka (keda Porfiri juba tema esimese sõna ja liigutuse puhul läbi nägi) tema veendumust kõigutada.
No mis sa ütled! Isegi Razumihhin pidi kahtlustama hakkama! Tähendab stseen koridoris, lambi juures ei möödunud mõjuta. Sealt tormas ta muidugi Porfiri juurde… Kuid milleks hakkas see teda nõnda ninapidi vedama? Mis eesmärk tal on, kui juhib Razumihhini tähelepanu Mikolka peale? Ei, tingimata on tal siin oma mõte; siin on kavatsus, kuid missugune? Tõsi, sellest hommikust saadik on palju aega möödunud – liiga, liiga palju, aga Porfirist pole kippu ega kõppu kuulda. Noh, see on muidugi halvem!…» Raskolnikov võttis mütsi ja läks mõtteisse vajunult toast välja. Täna esimest korda kogu selle aja jooksul tundis ta end vähemalt täieliku aru juures. «Vaja Svidrigailoviga lõpetada,» mõtles ta, «ja seda maksku mis maksab, võimalikult rutem; ka see ootab nähtavasti, et mina ise tema juurde läheksin.» Ja sel silmapilgul tõusis tema vaevatud südames niisugune viha, et ta võib-alla oleks ühe või teise – Svidrigailovi või Porfiri – tapmisega toime saanud. Vähemalt tundis ta, et kui mitte nüüd, siis suudaks ta seda hiljemini teha. «Eks vaatame, eks vaatame,» kordas ta endamisi.
Ent niipea kui ta ukse avas, põrkas ta Porfiri endaga kokku. See tuli tema poole. Raskolnikov kangestus silma-
424
