Du hast Diamanten und Perlen…[1]
Kuidas on edasi? Kui ometi laulda…
Du hast die schönsten Augen,
Mädchen, was willst du mehr?…[2]
Nojah, muidugi nõnda! was willst du mehr, – mida see taignapea kõik välja ei mõtle!… Ah jaa, veel:
Keskpäevases kuumas Dagestani orus…
Ah, kuidas ma armastasin… Peaaegu jumaldasin seda romanssi, Poljake!… Tead, sinu isa laulis seda… peigmehena… Oh päevad!… Kui võiksime ometi seda laulda! Noh, kuidas see oli, kuidas… olengi unustanud… kas mäletate, kuidas see oli?» Ta oli väga suures erutuses ja püüdis end üles ajada. Viimaks alustas ta hirmsal kähiseval, rebeneval häälel, karjatades ja hingeldades igal sõnal, mingisuguses kasvavas hirmus:
Keskpäevases kuumas… Dagestani… orus…
Kuul rinnas…
«Teie ekstsellents!» ulgus ta äkki südantlõhestavalt ja hakkas nutma. «Kaitske vaeslapsi! Mäletades õndsa Semjon Zahharõtši peielauda… Võiks isegi öelda, aristokraatset!… Haa!» võpatas ta, tuli äkki meelemõistusele ja vaatas kuidagi hirmunult kõigile otsa, kuid tundis kohe Sonja ära. «Sonja, Sonja!» rääkis ta vaikselt ja lahkelt, nagu imestades, et ta teda enda ees näeb. «Sonja, mu armas, ka sina oled siin?»
Ta tõsteti jällegi üles.
«Küllalt!… On juba aeg!… Jumalaga, viletsake!… Hobusekronu on ära aetud!… Katkestatud!» karjus ta meeleheitel ja vihaselt ning langes peaga padjale.
Uuesti kaotas ta meelemärkuse, kuid see viimane teadvusetus ei kestnud kaua. Kollakaskahvatu ja kuivetunud nägu liigatas, suu avanes, jalad läksid kramplikult sirgeks. Ta ohkas sügavalt, sügavalt ja suri.
Sonja langes surnukehale, võttis tema ümbert kinni ja surus oma pea kadunu kõhnale rinnale. Polja langes
- ↑ Sul on teemandid ja pärlid (sks. k.).
- ↑ Sul on imeilusad silmad, mida vajad veel, mu neid? (sks. k.).
413
