kui ta sundis Poljat laulma ja Leenat ning Koljat tantsima; ta katsus isegi kaasa laulda, kuid juba teisel noodil katkestas piinav köha ta hääle, mis ajas ta uuesti meeleheitele, ja ta needis oma köha ning nuttiski. Kõige rohkem vihastas ta Kolja ja Leena nutu ja hirmu pärast. Tõepoolest, ta oli püüdnud lapsi tänavalauljaina riietada. Poisile oli millestki punasest ja valgest turbanitaoline peakate tehtud, et ta kujutaks türklast. Leenal polnud erilist riietust; ainult pähe oli talle pandud õndsa Semjon Zahharõtši punane korrutatud lõngast kootud müts (või õigemini – narrimüts), selle sisse aga torgatud tükk valget jaanalinnusulge, mis oli juba Katerina Ivanovna vanaema oma olnud ja oli alal hoidunud kastis perekondliku haruldusena. Poljake kandis oma harilikke rõivaid. Ta vaatas pelglikult ja nõutult ema, ei läinud temast eemale, varjas oma pisaraid, aimas ema hullumeelsust ja vahtis rahutult ringi. Tänav ja inimesed ajasid talle koleda hirmu peale. Sonja käis Katerina Ivanovna kannul, nuttis ja palus teda härdalt koju tagasi minna. Kuid Katerina Ivanovna oli järeleandmatu.
«Jäta järele, Sonja, jäta järele!» karjus ta kiiresti, tõtates, hingeldades ja köhides. «Isegi ei tea, mis sa palud, nagu laps! Ma ju ütlesin sulle, et mina enam selle joobnud sakslase juurde tagasi ei lähe. Las näevad kõik, terve Peterburi, kuidas suursuguse isa lapsed armu paluvad, kuna isa kogu oma elu usus ja tões teenis ja, võib öelda, teenistuses surigi. (Katerina Ivanovna oli jõudnud juba seda endale valmis luuletada ja seda luulet pimesi uskuda.) Las näeb, las näeb see kõlvatu kindral. Ja rumal oled sa, Sonja: mis me nüüd sööma hakkame, ütle? Oleme küllalt sind piinanud, enam ei taha! Ah, Rodion Romanõtš, see olete teie!» hüüdis ta Raskolnikovi nähes ja tema juurde tormates. «Seletage, palun, teie sellele lollikesele, et mitte midagi targemat ei või praegu teha! Isegi leierkastimehed teenivad, meist aga tunnevad kõik kohe ära, et oleme vaene, suursugune perekond, kes kerjusteks on muutunud, aga see kindralike kaotab oma koha, küll näete! Meie läheme iga päev tema akna alla, aga kui keiser mööda sõidab, langen ma põlvili, lükkan need kõik ette ja näitan neid: «Kaitse, isa!» Tema on vaeslaste isa, tema on armuline, kaitseb, küll näete, selle kindralikese aga… Leena! Tenez-vous droite![1]
- ↑ Pea püsti! (pr. k.).
407
