Dunja punastas pisut.
«Noh!» küsis ta üürikese ootamise järel.
«Ta on asjalik, töökas, aus ja ta suudab tugevasti armastada… Jumalaga, Dunja!»
Dunja lõi üleni punaseks, pärast aga äkki erutus:
«Mis see ometi on, vend, kas tõesti lahkume siis igaveseks, et sa mulle… niisuguse testamendi teed?»
«Ükskõik… jumalaga…»
Ta pöördus kõrvale ja läks akna juurde. Dunja seisatas, vaatas rahutult venda ning läks erutatult toast välja.
Ei, Raskolnikov ei olnud õe vastu külm. Oli üks silmapilk (kõige viimane), kus ta oleks tahtnud tugevasti õde kallistada ja temaga jumalaga jätta ja isegi öelda, kuid ometi ei söandanud ta temale kätt anda.
«Hiljemini võib-olla võpatab, kui meelde tuleb, et ma teda kallistasin, ütleb, et varastasin tema suudluse!»
«Aga kas see teine kannatab välja või ei?» lisas ta mõne minuti pärast endamisi juurde. «Ei, ei kannata välja; niisugused ei kannata! Niisugused ei kannata kunagi välja…»
Ja ta mõtles Sonja peale.
Aknast hõõgus jahedust. Hoovil ei paistnud enam nii hele valgus. Äkki võttis ta mütsi ja läks välja.
Muidugi ei võinud ega tahtnudki ta oma haiglase seisukorra eest hoolitseda. Kuid kogu see kestev ärevus, kogu see hingeline koledus ei võinud ilma tagajärgedeta mööduda. Ja kui ta veel päris palavikus ei lamanud, siis võib-olla nimelt just sellepärast, et see sisemine, alatine ärevus teda esialgu jalul ja mõistuse juures hoidis, kuigi kuidagi kunstlikult.
Ta hulkus ilma eesmärgita. Päike loojenes. Viimasel ajal hakkas temas avalduma mingisugune eriline tusk. Selles polnud midagi eriti purevat, põletavat; kuid temast hõõgus midagi alalist, igavest, temas oli tunda ette selle külma, surmava tusa lõpmatuid aastaid ja mingisuguse «arssinapikkuse ruumi» igavikku. Õhtusel tunnil hakkas see tunne teda iseäranis tugevasti piinama.
«Just niisuguste kõige rumalamate, puhtkehaliste võimetuste puhul, mis olenevad mingisugusest päikese loojenemisest, hoidugi rumalusi tegemast! Mitte et lähed Sonja juurde, vaid Dunja juurde!» pomises ta vihkavalt.
Teda hüüti. Ta vaatas ringi, Lebezjatnikov tormas tema juurde.
405
