Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/397

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ümber muuta ning asjatu on selleks vaeva kulutada! Jah, see on nõnda!… See on nende seadus… Seadus, Sonja! See on nõnda!… Ja nüüd tean ma, Sonja, et kes on hingeliselt ja vaimselt tugev ning kindel, see on nende valitseja! Kes palju julgeb, sel on ka nende ees õigus! Kes rohkema peale suudab süljata, see on neil seaduseandjaks, ja kes kõige rohkem julgeb, sel on kõige rohkem õigust. Nõnda on tänini olnud ja nõnda jääb alati! Ainult pime ei näe seda!»

Seda rääkides vaatas Raskolnikov küll Sonjale otsa, kuid enam ei muretsenud ta sellepärast, kas too aru saab või mitte. Palavik võttis tema üle täiesti võimuse. Ta oli mingisuguses sünges vaimustuses. (Tõepoolest, liiga kaua polnud ta kellegagi rääkinud!) Sonja mõistis, et see sünge katekismus oli muutunud Raskolnikovi usuks ja seaduseks.

«Siis aimasin ma, Sonja,» jätkas Raskolnikov vaimustatult, «et võim antakse ainult sellele, kes julgeb kummarduda ja võtta. Siin on ainult üks: vaja ainult julgeda! Siis haudusin endas mõtte välja, esimest korda elus, mõtte, mida veel keegi kunagi enne mind polnud mõelnud! Mitte keegi! Äkki ilmus mulle päevselgena, et miks pole tänini ainustki inimest leidunud, kes oleks julgenud ja julgeks sellest mõttetusest mööda minnes tal lihtsalt sabast kinni võtta ja kõik kuradile visata! Mina… mina tahtsin seda julgeda ja tapsin… ma tahtsin ainult julgeda, Sonja, see on kogu see põhjus!»

«Oh, vaikige, vaikige!» hüüdis Sonja käsi kokku lüües. «Te olete jumalast taganenud ja jumal on teid karistanud, on teid saatanale andnud!…»

«Ah jaa, Sonja, kui ma pimedas lamasin ja see kõik mu silmade ette ilmus, siis, tähendab, kiusas mind saatan? Eks?»

«Olge vait! Ärge naerge, jumalateotaja, teie ei saa millestki, mitte millestki ei saa teie aru! Oh issand! Mitte millestki, mitte millestki ei saa te aru!»

«Ole vait, Sonja, ma ei naera sugugi, tean ju isegi, et mind kurat vedas. Vaiki, Sonja, vaiki!» kordas ta süngelt ja kindlalt. «Ma tean kõik. Selle kõik olen läbi mõelnud ja seda endale sosistanud, kui ma seal pimedas lamasin… Selle üle olen iseendaga vaielnud, isegi pisiasjade üle, ja tean kõik, kõik! Ja mind tüütas siis nii hirmsasti see loba ära! Tahtsin kõik unustada ja uuesti alustada, Sonja, tahtsin lobisemisegi jätta! Ja kas tõesti mõtled sa, et ma


397