Ta silmad põlesid palavikulises tules. Ta hakkas juba peaaegu sonima; rahutu naeratus liikus ta huulil. Läbi ärritatud hingelise seisukorra paistis juba suur jõuetus. Sonja mõistis, kuidas ta piinleb. Ka tema pea hakkas ringi käima. Ja imelikult, nii imelikult rääkis talle Raskolnikov: nagu oleks pisut arusaadav, aga… «Aga kuidas? Kuidas? Oh issand!» Ja Sonja murdis meeleheitel oma käsi.
«Ei, Sonja, see pole see!» alustas Raskolnikov jällegi äkki pead tõstes, nagu oleks teda korraga uus mõte tabanud ja erutanud. «See pole see! Parem… oleta (jah, nõnda on tõepoolest parem!), oleta, et ma olen enesearmastaja, kade, kuri, jälk, kättemaksuhimuline, noh… ja minugipärast hullumeelsusele kalduv. (Olgu juba kõik korraga! Hullumeelsusest räägiti juba varemini, nagu ma tähele panin!) Ennist ütlesin ma sulle, et ma ei suutnud end ülikoolis käies ülal pidada. Aga tead sa, võib-olla et suutsin? Ema oleks saatnud, et õpperaha tasuda, kuna aga jalatsite, rõivaste ja söögi jaoks ise oleksin teeninud, kindlasti! Tunde oli; pakuti viiskümmend kopikat tunnist. Razumihhin töötab ju! Kuid ma tigestusin ega tahtnud. Nimelt tigestusin (see on hea sõna!). Ämblikuna pugesin siis oma nurka. Sina ju käisid mu ubrikus, nägid… Tead sa, Sonja, et madalad ja kitsad toad rõhuvad hinge ja mõistust! Oh, kuidas ma seda uberikku vihkasin! Aga ometi ei tahtnud ma sealt välja minna. Nimme ei tahtnud! Päevade kaupa ei tõstnud jalga sealt välja ja ka tööd ei tahtnud teha, isegi süüa ei tahtnud, aina lamasin. Toob Nastasja midagi – söön, ei too – möödub päev niisamuti; nimme ei küsinud, viha pärast! Öösi tuld ei ole, laman pimedas, aga küünalde ostmiseks teenida ei taha. Oli vaja õppida – müüsin raamatud ära; laual aga on paberitel ja vihikutel sõrmepaksune kiht tolmu – veel praegugi. Pigemini armastasin lamada ja mõelda. Ja aina mõtlesin… Ja ikka nägin ma und, igasuguseid, imelikke unenägusid, asjatu on rääkida, missugust just. Kuid siis hakkas mulle viirastuma, et… Ei, see pole nõnda! Jällegi ei räägi ma nõnda! Vaata, sel ajal küsisin ma alatasa endalt: miks olen ma nii rumal, et kui teised on rumalad ja mina tean, et nad on rumalad, miks ei taha ma siis ise targem olla? Hiljemini mõistsin ma, Sonja, et kui ootama jääda, kuni kõik targaks saavad, peaks vist liiga kaua ootama… Siis sain ma veel teada, et seda ei sünni kunagi, et inimesed ei muutu ja et keegi ei suuda neid
396
