«Mis olete te endaga teinud!» rääkis ta meeleheitel. Ja üles karates langes ta temale kaela, võttis kätega ümbert kinni ja pigistas kõvasti, kõvasti.
Raskolnikov põrkas tagasi ja vaatas nukra naeratusega neiule otsa.
«Kui imelik sa oled, Sonja, kallistad ja suudled, kui ma seda sulle ütlesin. Sa oled arust ära.»
«Ei, ei, sinust õnnetumat pole praegu terves maailmas kedagi!» hüüdis Sonja nagu hullustuses, ilma et oleks kuulnud tema ütlust, ja hakkas äkki suure häälega hüsteeriliselt nutma.
Juba ammugi lõi Raskolnikovile mingisugune võõras tunne lainena rinda ja korraga ta heldis. Ta ei pidanud sellele tundele vastu: kaks pisarat pugesid silmist ja jäid ripsmeile rippuma.
«Siis sa ei jäta mind maha, Sonja?» küsis Raskolnikov, peaaegu lootuses neiule otsa vaadates.
«Ei, ei; kunagi ega kuskil!» karjatas Sonja. «Tulen sinuga, igale poole tulen! Oh issand! Oh mind õnnetut!… Ja miks ei tundnud ma sind varemini! Miks ei tulnud sa enne siia? Oh issand!»
«Nüüd tulin!»
«Nüüd! Oh, mis nüüd veel teha!… Üheskoos, üheskoos!» kordas ta nagu unustuses ja hakkas teda uuesti kallistama. «Lähen sinuga koos sunnitööle!» Raskolnikovil käis äkki tervest kehast võpatus läbi, endine kuri ja peaaegu kõrk naeratus ilmus huulile.
«Võimalik, Sonja, et ma veel sunnitööle ei tahagi minna,» ütles ta.
Sonja vaatas talle ruttu otsa.
Pärast esimest kirglikku ja piinavat kaastunnet õnnetu vastu tabas neiut äkki jällegi hirmus tapmise mõte. Raskolnikovi muutunud hääletoonis kostis talle mõrtsukas. Ta vaatas imestunult mehele otsa. Ta ei teadnud veel midagi, ei teadnud, mispärast, kuidas või milleks see kõik oli sündinud. Nüüd kerkisid kõik need küsimused korraga tal pähe. Ja jällegi ei uskunud ta: «Tema, tema on mõrtsukas! On see võimalik?»
«Mis see ometi on? Kus ma seisan praegu?» lausus ta sügavas arusaamatuses, nagu poleks ta veel meelemärkusele tulnud. «Aga kuidas söandasite teie, niisugune… seda?… Mis see on ometi?»
«Noh, et puhtaks röövida. Jäta see, Sonja!» vastas Raskolnikov väga väsinult ja pahaselt.
391
