«Vaata hästi.»
Ja niipea kui ta seda oli öelnud, jäätas jällegi üks endine tuttav tunne äkki ta hinge: ta vaatas Sonjale otsa ja nägi tema näos äkki nagu Lizaveta nägu. Selgesti oli tal meelde jäänud Lizaveta näoilme, kui ta temale siis kirvega lähenes, kuna see eest ära seina poole taganes, käsi ette sirutatud, päris lapselik hirm näos, – just nagu väike laps, kui ta äkki midagi kartma lööb, vaadates liikumatult ja rahutult kohutavat asja, kuna ta ise taganedes käekesed välja sirutab ja valmis on nutma hakkama. Peaaegu seesama sündis ka Sonjaga: samuti jõuetult, samasuguse hirmuga vahtis ta mõni aeg Raskolnikovile otsa ja äkki vasemat kätt ettepoole sirutades vajutas ta sõrmed vaevalt, vaevalt mehe rinnale ja tõusis pikkamisi voodilt, eemaldudes temast ikka enam ja enam, kuna ta pilk ikka liikumatumaks muutus. Sonja hirm nakkas viimaks ka Raskolnikovisse: samasugune hirm ilmus ka tema näole, ka tema hakkas samuti Sonjale otsa vahtima ja naeratas samuti peaaegu lapselikult.
«Aimasid?» sosistas Raskolnikov viimaks.
«Issand!» vabanes neiu rinnast hirmus karjatus. Jõuetult langes ta voodile, näoga patja. Kuid silmapilgu pärast kargas ta ruttu üles, nihutas enese tema ligi, võttis tal mõlemast käest kinni ja kõvasti neid oma peente sõrmedega nagu pihtide vahel pigistades hakkas ta jällegi liikumatul, nagu külgekleebitud pilgul Raskolnikovile näkku vahtima. Selle viimase, meeleheitliku pilguga tahtis ta leida ja tabada mingisugust viimast lootust. Kuid lootust ei olnud; polnud väiksematki kahtlust; kõik oli nõnda! Isegi hiljemini, kui ta seda silmapilku meelde tuletas, oli tal nagu veider ja imeline: miks nägi ta siis korraga, et pole enam mingit kahtlust? Võimatu oli ometi öelda, nagu oleks ta midagi selletaolist ette tundnud. Nüüd aga, kui Raskolnikov seda oli öelnud, näis talle kohe, et ta tõepoolest midagi selletaolist oli aimanud.
«Aitab, Sonja, küllalt! Ära piina mind!» palus Raskolnikov härdalt.
Mitte sugugi nõnda, mitte nõnda ei mõelnud ta seda Sonjale avaldada, aga ometi tuli see nõnda välja.
Nagu arutult kargas Sonja püsti ja astus käsi murdes keset tuba; kuid ruttu tuli ta tagasi ja istus jällegi Raskolnikovi kõrvale, peaaegu õlaga õlga puudutades. Äkki, nagu oleks teda läbi pistetud, ta võpatas, karjatas ja langes mehe ette põlvili, ilma et isegi teaks milleks.
390
