«Oh, kuidas te küll piinate!» sõnas Sonja piineldes ja temale otsa vaadates.
«Kõik on lollus!… Tead sa, Sonja (äkki naeratas Raskolnikov millegipärast, ent kuidagi kahvatult ja jõuetult), mäletad sa, mis ma sulle eile tahtsin öelda?»
Sonja ootas rahutult.
«Minnes ütlesin ma, et võib-olla jätan sinuga alatiseks jumalaga, aga kui ma täna veel peaksin tulema, siis ütlen sulle… kes tappis Lizaveta.»
Sonja hakkas äkki tervest kehast värisema.
«Noh, nüüd tulingi seda ütlema.»
«Siis ikka tõepoolest eile teie…» sosistas Sonja vaevaga. «Kust teie seda teate?» küsis ta ruttu, nagu tuleks ta äkki meelemärkusele.
Sonja hakkas raskelt hingama. Nägu muutus ikka kahvatumaks ja kahvatumaks.
«Tean.»
Sonja vaikis üürikese aega.
«On nad ta juba üles leidnud või?» küsis ta pelglikult.
«Ei, pole leidnud.»
«Kuidas siis teie seda teate?» küsis Sonja vaevalt kuuldavalt ja jällegi peaaegu pärast minutilist vaikimist.
Raskolnikov pöördus tema poole ja vaatas tungivalt, tungivalt talle otsa.
«Arva, kes?» lausus Raskolnikov endise viltuse ja jõuetu naeratusega.
Just nagu krambid oleksid jooksnud Sonjal mööda kogu keha.
«Miks te mind… miks te mind… hirmutate?» ütles ta lapselikult naeratades.
«Olen temaga, tähendab, suur sõber… kui tean,» jätkas Raskolnikov ja vahtis endiselt talle üksisilmi näkku, nagu poleks tal jõudu pilgu pööramiseks mujale. «Lizavetat… ei tahtnud ta… tappa… Tema… tappis ta… kogemata… Ta tahtis vanaeite tappa… kui see oli üksi… ja läks… Aga seal astus Lizaveta sisse… Ta tappis ka selle.»
Möödus veel hirmus silmapilk. Mõlemad vahtisid teineteisele otsa.
«Sa siis ei või arvata, kes?» küsis Raskolnikov äkki, kuna tal endal oli tunne, nagu hüppaks ta kirikutornist alla.
«Ei,» sosistas Sonja vaevalt kuuldavalt.
389
