«Nüüd on ka minul aeg!» mõtles Raskolnikov. «Noh, Sonja Semjonovna, eks vaatame, mis te nüüd ütlete!»
Ja ta otsustas minna Sonja korterisse.
IV
Sonjat Lužini vastu kaitstes oli Raskolnikov esinenud nagu päris advokaat, olgugi et ta ise oma hinges varjas niipalju koledust ja kannatust. Kuid pärast hommikust kannatust oli ta nagu rõõmus juhuse üle oma mõtteid, mis muutusid väljakannatamatuks, mujale suunata, sellest rääkimata, et tema püüdes Sonja eest välja astuda peitus niipalju isiklikku ja südamlikku. Pealegi oli tal mõttes ja teda erutas nii väga eelseisev kokkusaamine Sonjaga: ta pidi ju temale ütlema, kes tappis Lizaveta, ja ta tundis endas hirmsat piina ja oleks seda nagu kätega veheldes eemale tõrjunud. Sellepärast siis, kui ta Katerina Ivanovna juurest välja tulles hüüdis: «Noh, eks vaatame, mis te nüüd ütlete, Sofja Semjonovna!», oli ta nähtavasti mingisuguses väliselt erutatud erksuse, väljakutse ja hiljutise Lužinist võitusaamise meeleolus. Kuid temaga juhtus midagi imelikku. Kapernaumovi korteri juurde jõudnud, tundis ta äkki jõuetust ja hirmu. Mõttes jäi ta ukse ees imeliku küsimusega peatuma: «Kas on vaja öelda, kes tappis Lizaveta?» Küsimus oli imelik, sest samal ajal tundis ta äkki, et sellest ütlemisest pole mitte ainult võimatu loobuda, vaid võimatu on isegi seda silmapilku edasi lükata. Ta ei teadnud veel, miks see on võimatu; ta ainult tundis seda ja piinav teadmine oma jõuetusest paratamatuse ees rõhus teda väga. Et mitte enam arutada ja piinelda, avas ta ruttu ukse ja vaatas lävelt Sonjat. See istus, küünarnukid laual, käed silmade ees, kuid niipea kui ta Raskolnikovi nägi, tõusis ta ruttu üles ja tuli talle vastu, nagu oleks ta teda oodanud.
«Mis oleks küll minuga sündinud ilma teieta!» rääkis ta ruttu, Raskolnikovile keset tuba vastu tulles. Nähtavasti just seda tahtiski ta temale võimalikult pea öelda. Sellepärast ta ootaski.
Raskolnikov läks laua äärde ja istus toolile, millelt neiu just äsja oli tõusnud. Sonja jäi tema ette paari sammu kaugusele seisma, just samuti nagu eilegi.
385
