õigus; et tema vihastus õigusega, kui mina oma õe Sofja Semjonovnaga ühele pulgale seadsin; et minule kallale tungides kaitses ta seega minu ema ja õe, oma mõrsja au. Ühe sõnaga, sellega oleks võinud ta mind mu omastega peaaegu uuesti riidu ajada ja mõtles muidugi nõnda jälle nende armualuseks saada. Sellest rääkimata, et ta minule isiklikult kätte maksis, sest tal on põhjust oletada, et Sofja Semjonovna au ja õnn on minule väga kallid. Siin on kogu tema kavatsus! Nõnda mõistan mina seda asja. See on kogu põhjus ja muud midagi olla ei või.»
Nõnda või umbes nõnda lõpetas Raskolnikov oma kõne, mida katkestasid sagedased hüüded rahva seast. Teda kuulati muide hoolega. Kõigi katkestamiste peale vaatamata rääkis Raskolnikov järsult, rahulikult, täpselt, selgelt ja kindlalt. Tema lõikav hääl, tema veendunud toon ja karm nägu avaldasid väga suurt mõju.
«Nõnda, nõnda, see on nõnda!» kinnitas Lebezjatnikov vaimustatult. «See peab nõnda olema, sest ta küsis nimelt minult, niipea kui Sofja Semjonovna sisse astus, «kas teie siin olete. Kas ma ehk teid Katerina Ivanovna külaliste seas ei näinud?» Tema kutsus mu selleks akna alla ja küsis seal tasakesi. Tähendab, temale oli tingimata tarvilik, et just teie siin oleksite! See on nõnda, see on just nõnda!»
Lužin vaikis ja naeratas põlglikult. Muide, ta oli väga kahvatu. Nagu näis, mõtles ta, kuidas välja lipsata. Võimalik, et ta oleks hea meelega kõik siia paika jätnud ja ära läinud, kuid praegusel silmapilgul oli see peaaegu võimatu; see oleks otseteed tähendanud tema vastu tõstetud süüdistuste tunnustamist ja seda, et tema tõepoolest on Sofja Semjonovnat laimanud. Pealegi oli ümbritsev pooljoobnud rahvas liiga erutatud. Moonamuretseja karjus kõige rohkem, kuigi ta kõigest aru ei saanud, ja soovitas tarvitada abinõusid, mis oleksid olnud Lužinile väga ebameeldivad. Kuid oli ka kaineid; tuldi kõigist tubadest kokku. Poolakad olid väga ägedad ja karjusid vahetpidamata: «Pan on suli!» ja lisasid juurde mingisuguseid poolakeelseid ähvardussõnu. Sonja kuulas pingutatult, kuid ka tema ei saanud nähtavasti kõigest aru, nagu ärkaks ta praegu minestusest. Üksisilmi vahtis ta Raskolnikovile otsa, tundes, et temas peitub peakaitsja. Katerina Ivanovna hingas raskelt ja rögisevalt ja oli nähtavasti hirmsasti väsinud. Kõige
382
