mõte pähe, nimelt, et teie tahate tasahilju, ilma minu teadmata, temale head teha. Sellepärast võite ette kujutada, kuidas ma teid silmas pidasin, – noh, ja nägin, kuidas teil korda läks raha talle taskusse pista. Mina nägin, nägin, vannun.»
Lebezjatnikov peaaegu hingeldas. Igalt poolt hakkasid mitmesugused hüüded kostma, mis ikka enam ja enam imestust avaldasid; kuid kuuldus ka hääli, mis omandasid ähvardava tooni. Kõik lähenesid Pjotr Petrovitšile. Katerina Ivanovna kargas Lebezjatnikovi juurde.
«Andrei Semjonovitš! Ma olen teis eksinud! Kaitske teda! Teie üksi olete tema poolt! Tema on vaenelaps, teid saatis jumal! Andrei Semjonovitš, kullake, sõbrake!»
Ja Katerina Ivanovna langes tema ette põlvili, ilma et oleks teadnud, mis ta teeb.
«Lori!» ulgus Lužin äärmises vihas. «Te ajate tühja lori, mu härra… «Unustasin, tuli meelde, unustasin» – mis see on? Tähendab, mina pistsin selle raha talle meelega? Milleks? Missuguse eesmärgiga? Mis on minul ühist sellega…»
«Milleks? Seda ei mõista ma isegi, aga et ma tõestisündinud fakti räägin, see on tõsi! Niivõrd olen siin kindel, te jälk kurjategija, et nimelt just mäletan, kuidas mul siis kohe sama küsimus pähe tuli, just sel silmapilgul, kui ma teid tänasin ja teie kätt surusin. Milleks te temale just vargsi taskusse panite? Nimelt just vargsi? Kas tõesti ainult selleks, et tahtsite seda minu eest varjata, teades, et minul on vastupidised veendumused ja eitan eraheategevust, sest see ei paranda midagi põhjalikult? Noh, ja mina otsustasin, et teil on tõepoolest häbi minu silma all niisuguseid noose anda ja pealegi, mõtlesin ma, võib-olla tahab ta üllatust valmistada, teda imestama panna, kui ta oma taskust äkki tervelt sada rubla leiab. (Sest mõned heategijad armastavad väga, et nende heategudest nõnda räägitakse, ma tean seda.) Pärast mõtlesin veel, et, te tahate teda proovida, see tähendab – kas tuleb raha leides tänama! Mõtlesin veel, et tahate tänu eest kõrvale hoiduda ja et, noh, kuidas seda nüüd öelda, et parem käsi ei teaks… ühe sõnaga, kuidagi nõnda… Noh, või mul seekord vähe mõtteid pähe tuli, nõnda et ma otsustasin seda kõike pärast järele mõelda, kuid ometi ei pidanud ma delikaatseks teile teie saladuse kaasteadmisest märku anda.
379
