sin just meelega lõpuni, et mõista, sest ma pean tunnistama, veel praegugi pole see üsna loogiline… Kuid milleks te seda tegite, seda ei mõista ma.»
«Mis ma siis olen teinud? Kas jätate kord oma lollid mõistatused! Või olete ehk joobnud?»
«Teie alatu inimene, võib-olla teie joote, mina mitte. Mina ei võta kunagi viina, sest see on minu veendumuste vastu! Mõelge ometi, tema ise… ise oma käega andis selle sajarublalise Sofja Semjonovnale, – mina nägin, olen tunnistaja, vannun! Tema, tema,» kordas Lebezjatnikov, pöördudes kõigi poole.
«Olete aru kaotanud või mis, piimahabe?» kiljus Lužin. «Tema ise on siin teie ees – tema ise kinnitab praegu kõigi kuuldes, et ta peale kümne rubla minult midagi pole saanud. Kuidas võisin mina siis temale niisugusel korral anda?»
«Mina nägin, nägin!» karjus ja kinnitas Lebezjatnikov. «Ja olgugi see minu veendumuste vastu, ometi olen valmis kohe ükskõik kuidas vandega kinnitama, sest mina nägin, kuidas te selle raha talle vargsi pistsite! Ainult ma, loll, mõtlesin, et te seda suursuguste tunnete tõttu tegite! Lävel temaga jumalaga jättes, kui tema kõrvale pöördus ja kui teie ühe käega tema kätt surusite, pistsite teisega, vasemaga, talle tasahilju selle raha taskusse. Mina nägin! Nägin!»
Lužin kahvatas.
«Mis te valetate!» karjus ta ülbelt. «Ja kuidas võisite teie akna all seistes paberit näha, mis ta on? Teie nägite viirastust… oma poolpimedate silmadega. Te jampsite!»
«Ei, ma ei näinud mitte viirastust! Ja ehkki ma kaugel seisin, ometi nägin ma kõik, ja ehkki mul akna alt vaadates raske oli näha, mis paber see oli – selles on teil õigus –, kuid erilise juhuse tõttu teadsin ma kindlasti, et see oli nimelt sajarublaline, sest siis, kui te hakkasite Sofja Semjonovnale kümnerublalist andma – seda nägin ma ise –, võtsite teie laualt sajarublalise (seda nägin ma, sest siis seisin ma lähedal ja et mul siis kohe üks mõte tekkis, siis sellepärast ma ei unustanudki, et teil on see paberraha peos). Te panite ta kokku ja hoidsite kogu see aeg peos! Pärast pidin selle juba unustama, aga kui te hakkasite üles tõusma, siis panite raha paremast käest vasemasse ja pidite ta peaaegu maha pillama; siin tuli mul see raha jällegi meelde, sest uuesti tuli mul endine
378
