võttis sealt kümnerublase paberi ja ulatas selle Lužinile.
«Ülejäänud sadat rubla te siis ei tunnistagi?» ütles Lužin tungivalt ja etteheitvalt, ilma et raha oleks vastu võtnud.
Sonja vaatas enda ümber. Kõik vahtisid teda nii hirmsate, karmide, pilkavate ja vihaste nägudega. Ta heitis pilgu Raskolnikovile… see seisis ristis kätega seina ääres ja silmitses leegitseval pilgul teda.
«Oh issand!» kuuldus Sonja suust.
«Amalia Ivanovna, vaja politseisse teatada, sellepärast, palun, laske esialgu kojamees siia kutsuda,» rääkis Lužin vaikselt, isegi lahkelt.
«Gott der Barmherzige![1] Mina teadis ju, et tema varastas!» lõi Amalia Ivanovna käsi kokku.
«Teie teadsite?» hakkas Lužin sõnasabast kinni. «Seega olid teil juba varemini mingisugused põhjused nõnda järeldada? Palun teid, väga austatud Amalia Ivanovna, oma sõnu meeles pidada, mis on pealegi veel räägitud tunnistajate juuresolekul.»
Igalt poolt tõusis äkki vali kõnelus. Kõik muutusid rahutuks.
«Kuidas?» karjus äkki Katerina Ivanovna, kes nagu meelemärkusele tuli ja äkki nagu nõelatult Lužini juurde kargas. «Kuidas? Teie süüdistate teda varguses? Sonjat varguses? Ah teid alatuid, alatuid!» Ja Sonja juurde karates võttis ta oma kuivetunud kätega kui pihtidega tema ümbert kinni.
«Sonja! Kuidas tohtisid sa temalt kümme rubla vastu võtta? Oh, kui rumal! Anna siia! Anna silmapilk see kümme rubla siia – säh!»
Ja Sonjalt raha tõmmanud ning peos kokku surunud, viskas ta selle täie jõuga Lužinile näkku. Paberipunn sattus otseteed silma ja kargas põrandale. Amalia Ivanovna tõttas raha üles võtma. Pjotr Petrovitš sai vihaseks.
«Taltsutage seda hullumeelset!» hüüdis ta.
Uksele ilmusid sel silmapilgul Lebezjatnikovi kõrvale nähtavale veel mõned inimesed, muuseas paistsid teiste hulgast ka kaks sissesõitnud daami.
«Kuidas! Hullumeelset? Mina hullumeelne? Lollpea!»
- ↑ Halastaja jumal! (sks. k.).
374
