Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/373

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peietele ilmuda), samuti, et aru pidada selle üle, kui kasulik oleks tema heaks korraldada korjandusleht, loterii või midagi muud selletaolist. Teie tänasite mind ja hakkasite isegi nutma (ma räägin, nagu asi oli, et, esiteks, teile meelde tuletada, teiseks aga, et teile näidata, et minu mälust pole kustunud väiksemgi pisiasi). Pärast seda võtsin ma laualt kümnerublase paberraha ja andsin selle teile – omalt poolt teie sugulase heaks, esimeseks toetuseks. Seda kõike nägi Andrei Semjonovitš. Seejärel saatsin teid ukseni, kuna teie ikka veel oma endises kohmetuses viibisite, mispeale mina Andrei Semjonovitšiga üksi jäin ja temaga kümmekond minutit juttu ajasin ja siis uuesti laua juurde pöördusin (Andrei Semjonovitš läks välja), kus oli raha, et seda lõpuni üle lugeda ja, nagu olin otsustanud, eraldi taskusse panna. Minu imestuseks puudus üks sajarublaline teiste seast. Palun nüüd tähele panna: Andrei Semjonovitši ei või ma juba kuidagi kahtlustada; seda oletadagi ma häbenen. Arvus eksida ei võinud ma ka mitte, sest minut enne teie tulekut lõpetasin ma arvutamise ja leidsin üldise summa õige olevat. Te peate isegi nõustuma sellega, et meelde tuletades teie kohmetust ja ruttamist lahkumisel ja seda, et teie mõni aeg oma käed laual hoidsite, arvesse võttes lõpuks teie ühiskondlikku seisukorda ja sellega ühendatud harjumusi, olin ma sunnitud kohkunult isegi vastu minu enese tahtmist peatuma teie kahtlustamisel, mis on muidugi väga julm, kuid õiglane! Lisan veel juurde ja kordan, et hoolimata minu päevselgest veendumusest mõistan ma ometi, et minu praeguses süüdistuses peitub minule endale teatav hädaoht. Aga nagu näete, ei jätnud ma seda siiski niisama; ma riskisin ja ütlen teile miks: ainuüksi, armuline preili, ainuüksi teie kõige mustema tänamatuse pärast! Kuidas? Mina kutsusin ju teid ainult teie puruvaese sugulase huvides, andsin teile oma jõu kohaselt kümme rubla toetuseks, teie aga siinsamas tasute kohe mulle niisuguse teoga! Ei, see pole juba hea! Õppetund on siin tingimata tarvilik. Otsustage ometi; veel enam, teie tõsise sõbrana palun teid (sest paremat sõpra ei või teil ju sel silmapilgul olla), võtke aru pähe! Muidu olen halastamatu! Noh, niisiis?»

«Mina ei võtnud teilt midagi,» sosistas Sonja kohkunult, «teie andsite mulle kümme rubla, sähke, võtke see.» Sonja otsis taskust rätiku, tegi selle sõlme lahti,


373