novna,» jätkas ta ja pöördus väga imestunud ning juba ette hirmu tundva Sonja poole, «minu laualt, minu sõbra Andrei Semjonovitš Lebezjatnikovi toast, kadus kohe peale teie sealkäimist sajarublane paberraha, mis on minu jagu. Kui teie mingil viisil teate või meile võite öelda, kus see praegu on, siis kinnitan teile oma ausõnaga ja kutsun kõiki selle tunnistajaks, et asi niisama lõpebki. Vastasel korral olen sunnitud tarvitusele võtma kõige tõsisemad abinõud ja siis… süüdistage juba iseend.»
Toas valitses täielik vaikus. Isegi nutvad lapsed jätsid karjumise. Sonja seisis surnukahvatuna, vahtis Lužinile otsa ega saanud sõna suust. Oli, nagu ei saaks ta veel arugi. Möödus mõni sekund.
«Noh, kuidas sellega siis on?» küsis Lužin ainiti temale otsa vahtides.
«Ma ei tea… Ma ei tea midagi,» lausus Sonja viimaks nõrgal häälel.
«Ei? Ei tea?» küsis Lužin ja vaikis veel mõne sekundi. «Mõelge järele, mademoiselle,» lausus ta karmil häälel, kuid ikka alles nagu manitsedes, «otsustage, olen valmis teile veel järelemõtlemiseks aega andma. Pange tähele: kui ma mitte nii kindel poleks, siis mõistagi poleks ma oma kogemuste juures riskinud teid otseteed süüdistada, sest säärase otsekohese ja avaliku, kuid vale-, või olgugi eksisüüdistuse pärast peaksin ma ju ise teatavas mõttes vastust andma. Seda ma tean. Täna hommikul vahetasin ma oma tarviduste jaoks mõne viieprotsendise paberi rahaks, nominaalhinna järgi kolme tuhande rubla eest. Arve on mul taskuraamatusse kirja pandud. Koju tulles hakkasin raha lugema – tunnistajaks selles on Andrei Semjonovitš –, ja kui olin ära lugenud kaks tuhat kolmsada rubla, panin selle raha taskuraamatu vahele ja raamatu kuue põuetaskusse. Lauale jäi viiesaja rubla ümber paberrahas, nende seas kolm sajalist. Sel silmapilgul tulite teie (minu kutsel) – ja viibisite kogu selle aja minu juures väga suures kohmetuses, nii et te isegi kolm korda keset kõnelust üles tõusite ja millegipärast tahtsite ära minna, kuigi meie kõnelus veel polnud lõppenud. Andrei Semjonovitš võib kõige selle kohta tunnistajaks olla. Vististi ei loobu te isegi, mademoiselle, kinnitamast, et mina lasksin teid Andrei Semjonovitšil kutsuda ainuüksi selleks, et teiega teie sugulase Katerina Ivanovna abitu ja mahajäetud seisukorra üle läbi rääkida (kuna mul endal võimalik polnud
372
