Sellest polnud Katerina Ivanovna ise veel kunagi Raskolnikovile kõnelnud ja nüüd süvenes ta silmapilk kõige huvitavamaisse üksikasjusse. Teadmata kuidas, ent äkki oli tal peos sama «kiituskiri», millest Raskolnikov oli juba kadunud Marmeladovilt kuulnud, kui see talle kõrtsis pajatas, et tema abikaasa Katerina Ivanovna tantsinud instituudi lõpetamisel salliga «kuberneri ja teiste isikute ees». See kiituskiri pidi nüüd nähtavasti tõenduseks olema, et Katerina Ivanovnal on õigus pansioni avada, kuid peaasjalikult oli see valmis pandud selleks, et «mõlemate püstninaliste sabalohistajate» suud sulgeda sel juhul, kui nad peaksid lauda ilmuma, ning selgesti neile näidata, et Katerina Ivanovna on pärit kõige suursugusemast, «võiks isegi öelda aristokraatlikust perekonnast, on polkovniku tütar ja on kindlasti parem nii mõnestki õnnekütist, keda viimasel ajal nii palju on siginud». Kiituskiri hakkas silmapilk joobnud külalistel käest kätte käima, mida Katerina Ivanovna sugugi ei takistanud, sest seal oli ju tõepoolest en toutes lettres[1] tähendatud, et tema on õuenõuniku ja kavaleri tütar, seega sõna tõsises mõttes peaaegu polkovniku tütar. Vaimustusse sattudes jutustas Katerina Ivanovna pikalt ja laialt oma tulevasest T-s elamisest, oma eluolu ilust ja rahust, gümnaasiumiõpetajatest, keda ta kutsub pansioni tunde andma, ühest auväärsest vanamehest, prantslasest Mangot’st, kes millalgi oli Katerina Ivanovnale prantsuse keelt instituudis õpetanud ja praegugi veel oma elupäevi T-s lõpetab ning vististi valmis on kõige madalama tasuga leppima. Viimaks jõuti ka Sonja juurde, «kes ühes Katerina Ivanovnaga T-sse sõidab ja siin teda kõiges aitab». Kuid siin turtsatas äkki keegi laua otsas naerma. Kuigi Katerina Ivanovna kohe püüdis teha näo, et ta põlgusega sellest naerust mööda läheb, ometi hakkas ta meelega kõrgendatud häälel vaimustatult Sonja Semjonovna kui abilise omadusist rääkima, rääkis tema «tasasusest, kannatlikkusest, ennastsalgavusest, aususest ja haridusest», kusjuures ta ise Sonja põsele patsutas ja tõustes palavalt teda kaks korda suudles. Sonjal tõusis veri näkku, Katerina Ivanovna aga hakkas nutma, siinsamas iseenda kohta tähendades, et on «nõrganärviline lollike ja et tema närvid on liiga korrast ära, et on aeg lõpetada ja et einega juba valmis ollakse, siis antakse teed». Samal silmapilgul
- ↑ Sõna-sõnalt (pr. k.).
368
