Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/367

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tanud, mis nemad mõlemad on» jne. Nagu kiuste saatis keegi teisest lauaotsast Sonjale taldriku rukkileivast tehtud kahe südamega, mis noolega läbi pistetud. Katerina Ivanovna lõi näost punaseks ja tähendas kohe valjusti, et saatja on muidugi «purjus eesel», Amalia Ivanovna, kes ka midagi ähvardavat aimas ja kes samal ajal oli hingepõhjani solvunud Katerina Ivanovna kõrkusest, hakkas seltskonna meeleolu pööramiseks ja iseenda ülendamiseks üldsuse silmas äkki asja ees, teist taga kõnelema, et keegi tema tuttav, «Karl apteegist», sõitnud öösi voorimehega ja et «voorimees tahtis teda tapma ja et Karl veega, veega palup, et tema ei tapap, ja nutap, ja käed panep kokku, ja kardap, ja kartus temal süda pistap lebi». Ehk küll Katerina Ivanovna naeratas, kuid ometi tähendas ta kohe, et Amalia Ivanovna ei peaks vene keeles anekdoote rääkima. See solvus veel enam ja vastas, et tema «Vater aus Berlin[1] oli veega, veega tähtis inimene ja käis alati käed mööda taskuid». Naeruhimuline Katerina Ivanovna ei suutnud enam välja kannatada ja purskas laginal naerma, nii et Amalia Ivanovnal hakkas juba viimane kannatusenatuke kaduma ja vaevalt suutis ta end veel pidada.

«On see alles öökull!» sosistas Katerina Ivanovna kohe Raskolnikovile peaaegu lõbusalt. «Tahtis öelda: hoidis käed taskus, aga tuli välja et ronis mööda taskuid, hihii! Ja kas olete tähele pannud, Rodion Romanõtš, et kõik need Peterburi välismaalased, see on, peamiselt sakslased, kes ei tea kust siia tulevad, on meist rumalamad! Noh, öelge, noh, kas võib sellest rääkida, et «Karl apteegist kartus süda pistap lebi» ja et tema (tattnina!), selle asemel et voorimeest kinni pidada, «käed panep kokku ja nutap ja veega palup». Ah, ogarus! Ja ise mõtleb, et see on väga liigutav, ega aimagi, kui rumal ta on! Minu arvates on see purjus moonamuretseja siiski palju targem; vähemalt on kohe näha, et viinanina, viimase arunatukese ära joonud, aga need kõik on nii tähtsad, tõsised… Seal ta istub, ajab silmad punni. Süda täis! Süda teisel täis! Hahahaa! Hihihii!»

Lõbusaks saades kaldus Katerina Ivanovna kohe õhinaga mitmesuguseisse üksikasjusse ja hakkas äkki sellest rääkima, kuidas ta muretsetud pajukiga oma kodulinnas T-s tingimata avab suursuguste neitsite pansioni.

  1. Isa Berliinist (sks. k.).

367