«Sellepärast olengi ma teile nii tänulik, Rodion Romanõtš, et teie minu kosti halvaks ei pannud, isegi mitte niisuguses ümbruses,» lisas ta peaaegu kuuldavalt juurde. «Siiski, ma olen kindel, et ainult teie eriline sõprus minu vaese kadunud mehega ajas teid oma sõna pidama.»
Seejärel laskis ta veel kord enese väärtust tundva pilgu üle külaliste käia ja küsis siis äkki valjusti üle laua kurdilt vanamehelt, tema pärast eriti muret tundes: «Kas ta ehk praadi tahab ja on ta ka lissaboni viina saanud?» Vanamees ei vastanud ega suutnud kaua aega aru saada, mis temalt küsitakse, olgugi et tema naabrid hakkasid teda teiste naeruks tõukama. Tema vahtis ainult ammuli sui enda ümber, millega ta veel enam sütitas üldiselt lõbusat meeleolu.
«Missugune tobu! Vaadake, vaadake! Ja milleks ta siia on toodud? Mis aga Pjotr Petrovitšisse puutub, siis olin ma temas enam kui kindel,» jätkas Katerina Ivanovna Raskolnikovile, «ja muidugi pole ta kaugeltki…» pöördus ta teravalt, valjult ja väga karmilt Amalia Ivanovna poole, nii et see isegi pelgama lõi, «pole ta kaugeltki teie püstninaliste sabalohistajate sarnane, keda minu papa juurde köögitüdrukukski poleks võetud, kuna kadunud mees neile muidugi niipalju au oleks teinud, et neid vastu oleks võtnud, ja sedagi vahest ainult oma lõpmatu headuse tõttu.»
«Jah, ta armastas juua; seda armastasid nad, purjutasid!» hüüdis äkki erus moonamuretseja, tühjendades kaheteistkümnendat pitsi.
«Kadunud mehel oli tõepoolest see nõrkus ja see on kõigile teada,» kargas Katerina Ivanovna äkki talle kallale, «kuid tema oli hea ja aus inimene, kes armastas ja austas oma perekonda; ainuke pahe, et ta oma headuse tõttu kõiksugu kõlvatuid inimesi usaldas ja jumal teab kellega mõnikord koos jõi, isegi nendega, kes polnud tema jalajälgegi väärt! Mõelge ometi, Rodion Romanõtš, tema taskust leiti präänikukukk; purujoobnult tuleb teine, aga lapsi ei unusta.»
«Kukk? Teie ütlesite kukk?» hüüdis moonamuretseja.
Katerina Ivanovna ei austanud teda oma vastusega. Ta mõtles millelegi ja ohkas.
«Te arvate vist nagu kõik teisedki, et mina olin temaga liiga vali,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Aga see pole nõnda! Tema austas mind, ta austas mind väga!
365
