viiekümne viie aastaselt veel oma silmaaluseid värvib, nägu puuderdab ja põski punasemaks võõpab (see on teada)… ja niisugune olend, mitte ainult et ta heaks ei arvanud tulla, vaid ta ei saatnud vabandamagi, kui võimalik polnud tulla, nagu seda niisugustel kordadel nõuab kõige harilikum viisakus! Ei suuda kuidagi mõista, miks ei tulnud Pjotr Petrovitš. Aga kus on Sonja? Kuhu ta läks? Aa, seal ta ongi, ometi viimaks! Mis on, Sonja, kus sa olid? Imelik, et sa isegi isa matusel nii ebatäpne oled. Rodion Romanõtš, laske ta enda kõrvale. Siin on sinu koht, Sonjake… võta, mida soovid. Võta tarretisega kala, see on parem. Varsti tulevad pliinid. Aga kas lastele anti? Poljake, on teil seal kõike? Köhköhköh! Noh, hea küll. Ole mõistlik, Leena, sina aga, Kolja, ära vehkle jalgadega; istu, nagu peab istuma suursugune laps. Mis sa räägid, Sonjake?»
Sonja andis talle kohe Pjotr Petrovitši vabanduse edasi ja püüdis seda võimalikult kuuldavalt teha, et kõik tähele paneksid, tarvitades kõige valitumaid ja austavamaid ütlusi, mida ta ise Pjotr Petrovitši nimel asja ilustamiseks välja mõtles. Ta lisas juurde, et Pjotr Petrovitš käskinud eriti teatada, et ta niipea kui võimalik tuleb nelja silma all asja üle läbi rääkima ja selle kohta kokku leppima, mis võiks edaspidi teha ja ette võtta jne.
Sonja teadis, et see vaigistab ja rahustab Katerina Ivanovnat ning kõditab tema auahnust, aga mis peaasi – annab tema uhkusele rahulduse. Ta istus Raskolnikovi kõrvale, keda ta rutuliselt teretas, ja heitis temale vargsi uudishimulikult pilgu. Hiljem hoidus ta tema poole vaatamast ja temaga rääkimast. Ta oli isegi nagu hajameelne, kuigi ta nii tähelepanelikult Katerina Ivanovnale otsa vahtis, et temale meeltmööda olla. Tema ja Katerina Ivanovna ei kandnud leinarõivaid, sest neil polnud neid; Sonjal olid seljas mingisugused tumepruunid riided. Katerina Ivanovna kandis aga oma ainukest sitskleiti, mis oli kaunis tume ja vöödiline. Teade Pjotr Petrovitšilt oli nagu õli tulle. Kui Katerina Ivanovna oli Sonja sõnad tähtsalt ära kuulanud, küsis ta niisama tähtsalt Pjotr Petrovitši tervise üle järele. Kohe seejärel sosistas ta Raskolnikovile peaaegu kuuldavalt, et tõepoolest olekski pisut imelik Pjotr Petrovitši taolisel auväärsel ja soliidsel mehel niisugusesse «haruldasse seltskonda» sattuda, hoolimata oma endisest sõprusest tema isaga ja kogu austusest tema perekonna vastu.
364
