siinkohal, et kuigi Katerina Ivanovna kellegi tutvuste ja varandustega uhkustas, siis tegi ta seda ilma väiksemagi isikliku huvita, täiesti ilma ainelise kasuta, nii-öelda ainult sellepärast, et süda üle ajas ja et talle lõbu valmistas kedagi kiita ning kiidetule veel rohkem väärtust külge luuletada. Lužini tõttu ja vististi «tema eeskujul» ei ilmunud ka «see nurjatu lontrus Lebezjatnikov». «Mis see siis endast õige arvab? Teda kutsuti ainult armu poolest ja sedagi ainult sellepärast, et tema elab Pjotr Petrovitšiga ühes toas ja on temaga tuttav, oli nii piinlik teist kutsumata jätta.» Ei ilmunud ka keegi tüse daam oma «üliküpse tütrega», kes küll ainult paar nädalat olid siin numbrites elanud, kuid juba mitu korda olid jõudnud kaebust tõsta kära ja müra pärast Marmeladovite toas, eriti siis, kui kadunu joobnult koju tuli; sellest kaebusest kuulis Katerina Ivanovna muidugi kohe Amalia Ivanovnalt endalt, kui see Katerina Ivanovnaga tõreldes ja korterist välja ajada ähvardades kõigest kõrist karjus, et nemad tülitavad «suursuguseid üürnikke, kelle jalgugi nad väärt ei ole». Katerina Ivanovna otsustas nüüd meelega kutsuda seda daami ja tema tütart, kelle «jalgu ta ei pidanud väärt olema», seda enam, et juhuslikult teineteist kohates see daam kõrgilt kõrvale pöördus, kutsuda niisama, muidu, et ta ometi teaks: siin «mõeldakse ja tuntakse suursugusemalt ja kutsutakse kurja meeles pidamata», ja et nad näeksid: Katerina Ivanovna pole harjunud niisugustes oludes elama. Sellest, aga ka kadunud isa kubernerikohuste täitmisest mõeldi neile tingimata lauas istudes seletada ja seejuures kaudselt tähendada, et ei peaks mingit põhjust olema tänaval kõrvale pöörduda ning et see oli väga rumal. Ei tulnud isegi paks alampolkovnik (õieti öeldes ainult erus staabikapten), kuid pärast selgus, et see juba eile hommikust saadik «ei võtnud jalgu alla». Ühe sõnaga, tulid ainult poolakas, peale selle keegi võidunud sabakuues, vistrikulise näo ja vastiku haisuga, ilge ja sõnakehv kantseleiametnik; veel keegi kurt ja peaaegu pime vanamees, kes oli millalgi postkontoris teeninud ja keda teab milleks või mis ajast saadik keegi Amalia Ivanovna juures ülal pidas. Ilmus ka keegi joobnud eruporutšik, tegelikult aga endine moonamuretseja ametnik, kes naeris väga ebaviisakalt ja valjusti ning kel polnud, «mõelge ometi», vestigi seljas! Keegi tuli ja istus lihtsalt kohe lauda, ilma et oleks Katerina Ivanovnat teretanudki, ning lõpuks tuli
361
