veel öelda, kuid viimasel ajal, kogu viimane aasta vaevasid mured tema vaest pead tõepoolest seevõrra, et see vähemalt osaltki pidi rikki minema. Arstide ütlemise järgi aitab ka tiisikuse hoogne arenemine mõistuse segiminekuks kaasa.
Kalleid viinu küll polnud, puudus ka madeira: see oli liialdatud, kuid viina oli. Olid naps, rumm ja lissaboni viin, kõik kõige halvemat sorti, kuid kõike küllaldaselt. Toiduks oli peale kutjaa kolm-neli rooga (muuseas ka pliinid), kõik Amalia Ivanovna köögis valmistatud, ja peale selle pandi kaks samovari üles, sest söögi peale pidi joodama teed ja punšši. Ostmas käis Katerina Ivanovna ise ühe üürniku, kellegi haletsemisväärse poolaka abil, kes jumal teab milleks proua Lippewechseli juures elas ja keda Katerina Ivanovnale kohe appi käsutati, nii et ta juba kogu eilse päeva ja ka tänase hommiku ringi jooksis, pea laiali otsas ja keel suust väljas, nagu näha, iseäranis selle eest hoolitsedes, et seda viimast asjaolu tähele pandaks. Kõige tühisemate asjade pärast jooksis ta kogu aeg Katerina Ivanovna juurde, jooksis isegi teda Kaubahoovi taga otsima ja nimetas teda vahetpidamata «pani horunžinaks» ning tüütas ta lõpuks ära nagu mõni pirisev kärbes, ehkki alguses Katerina Ivanovna kinnitas, et ilma selle «käbeda ja suuremeelse» inimeseta oleks ta täiesti kadunud. Katerina Ivanovnal oli omadus iga esimest vastutulijat kõige ilusamate ja heledamate värvidega ehtida, teda nõnda kiita, et mõnel isegi häbi hakkas, tema kiituseks teatud asjaolu välja mõelda, mida polnud üldse olemaski, täiesti otsekoheselt ja puhtsüdamlikult nende tõelikkust uskuda ja pärast äkki, korraga pettuda, kõik katkestada, süljata ja tüliga välja ajada inimest, keda ta alles mõni tund tagasi sõna tõsises mõttes kummardas. Loomu poolest oli ta lõbus, rõõmus ja rahuarmastaja, kuid alaliste õnnetuste ja äparduste tõttu hakkas ta ägedalt soovima ja nõudma, et kõik elaksid rahus ja rõõmus ja teisiti elada ei tohikski, nii et kõige väiksem ebakõla elus, kõige tühisem äpardus ta peaaegu hullustusse võis tõugata ja pärast kõige heledamaid lootusi ja pettekujutusi võis ta hakata oma saatust needma, kõike pihkusattuvat pilduma ja purustama ja pead vastu seina peksma. Ka Amalia Ivanovna omandas tema ees korraga haruldase tähenduse ja lugupidamise ning seda ainult sellepärast, et mõeldi matuselaud korraldada ning et Amalia Ivanovna otsustas kõigest südamest selles toi-
359
