lise hoota. Ta isegi kuulas vähe. Tegelikult mõtles ta hoopis millegi muu üle järele, nii et seda isegi Lebezjatnikov viimaks tähele pani. Pjotr Petrovitš oli erutatudki, hõõrus käsi, langes mõttesse. Alles hiljemini sai Andrei Semjonovitš sellest aru, kui ta seda meelde tuletas…
II
Raske oleks täpselt neid põhjusi mainida, mille tagajärjel Katerina Ivanovna haiges peas selle arutu matuselaua mõte tekkis. Tõepoolest, selleks kulutati peaaegu kümme rubla kahekümnest, mis oli saadud Raskolnikovilt Marmeladovi matmiseks. Võib-olla Katerina Ivanovna tundis olevat end kohustatud kadunut nagu «kord ja kohus» mälestama, et teaksid kõik maja elanikud, eriti aga Amalia Ivanovna, et kadunu «polnud neist mitte halvem, vaid võib-olla palju paremgi», ja et ühelgi pole õigust tema ees oma «nina püsti ajada». Võib-olla kõige rohkem mõjus siin see iseäralik vaeste uhkus, mistõttu mõnede meie seltskondlike tavade kohaselt, mis meil on sunduslikud kõigile ja igaühele, paljud vaesed oma viimast jõudu pingutavad ja oma viimased tagavarakopikad kulutavad, et mitte «teistest halvemad» olla ja et need teised neid kuidagi «hukka ei mõistaks». Väga tõenäoline on ka see, et Katerina Ivanovnal tahtmine tekkis nimelt praegusel korral, praegusel silmapilgul, kus ta, nagu talle näis, kõigi poolt on maha jäetud, kõigile neile «halbadele ja tühistele üürnikkudele» näidata, et tema mitte ainult «ei oska elada ja vastu võtta» ja et teda pole hoopiski mitte niisuguseks eluks kasvatatud, vaid et ta on kasvanud «suursuguses, võiks isegi öelda – aristokraatses polkovniku perekonnas» ning pole ammugi mitte selleks ette valmistatud, et ise põrandaid pühkida ja öösiti laste närusid pesta. Need uhkuse ja edevuse õhinad tabavad mõnikord kõige vaesemaid ja rõhutumaid inimesi ja muutuvad neile ajuti ärritavaks, paratamatuks vajaduseks. Katerina Ivanovna aga polnud kõigele lisaks sugugi nii rõhutud: teda võis oludega ennem sootuks tappa kui hingeliselt maha rõhuda, see tähendab – võimatu oli tema tahtejõudu murda või teda hirmutada. Pealegi rääkis Sonja temast päris õigesti, kui ta ütles, et ta mõistus läheb segi. Kindlasti ja lõplikult ei võinud seda
358
